Kristus on surnuist üles tõusnud

Johannes, pagendatud Patmose saarele, kuulis Issanda päeval Jeesuse sõnu: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).
Issanda päev – nii nimetasid esimesed kristlased meile tuntud pühapäeva. See päev sai kogu ristiusu kuulutuse ja ka hilisema kirikukalendri lähtekohaks. Sel päeval leidsid Jeesuse naisjüngrid Kolgata mäe lähedalt tühja haua ning viisid kaasa ingli teate: „Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin.“ (Mk 16:6)
Iga inimene vajab eluspüsimiseks mingit toetuspunkti, mis annaks igapäevasele tegevusele suuna ja tähenduse, seda eriti elu keerulistel aegadel. Nagu iga materjal ei sobi hoonele vundamendiks, nii pole ka ükskõik, millele inimene toetab oma olemasolu hapruse.
Need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse ja kellele avaneb Jumala lihakssaamise saladus, rajavad end temale, kes ainsana võib öelda: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan!“ Üksnes Jeesus, Jumala Poeg, tohib kinnitada: „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.“ (Jh 10:17–18)
Meidki kutsutakse rändama pühapäevast pühapäeva koos Temaga, kelle jäljed viivad kaduvusest igavesse.
Marek Roots