Kristus on surnuist üles tõusnud!

Elu pimedatel hetkedel vajab inimene kinnitust, et pimedus ei valitse maailma. Ülestõusmispühad kinnitavad seda. Pühade eel tundus, et maailmas võidutseb kurjus ja pimedus. Jeesus, kes oli aidanud paljusid, löödi risti ja keegi abisaanutest ei julgenud tema eest välja astuda. Isegi kõige ustavamad jüngrid pugesid peitu ja salgasid ära oma õpetaja. Vaid salaja julges üks Jeesuse järgijatest, Arimaatia Joosep, paluda Pilaatuselt luba matta Jeesus kaljusse raiutud hauda.
Surm oli võitnud ja pimedus oli kõikjal maailmas. pühapäeva varahommikul hiilivad naised hauale, et võida õpetaja ihu. Neid valdab kurbus ja masendus, mida igaüks meist on kogenud. Keset pimedust lausub ingel naistele: „Jeesus on üles äratatud, teda ei ole siin.“ Valgus võitis pimeduse ja elu võitis surma.
Elu rasketel hetkedel võime mõelda Jeesuse kannatusele: ta kannatas selleks, et meie võiksime saada vabaks. Kristus suri, et meie võiksime elada ja oma maise elu järel saada elu igavikus ning kohtuda seal nendega, kes on meie eel sellest maailmast lahkunud. Jeesus tõusis surnuist ja näitas, et selle maailma kannatused ei jää igavesti püsima, vaid nende asemele tuleb kord rõõm. Pühade tervituses „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ on lahendus meie muredele ja tee rõõmule.
Kaido Soom