Kristus on surnuist üles tõusnud!

Selles maailmas oma alati oma rõõme ja oma muresid. Elus on oluline näha mitte üksnes selle pahupoolt, vaid märgata ennekõike head ja ilusat. Ülestõusmispühad annavad selle hea märkamiseks palju põhjust.
Pikk ja külm talv, mil kogu loodus on otsekui välja surnud, on seljataga ja võime märgata, kuidas ilm läheb iga päevaga üha soojemaks ja kogu loodus ilusamaks. See on kevadpühade märk elu võidust. Olgu talv ükskõik kui pikk, kord tuleb jälle kevad ühes tärkamise ja elu võiduga.
Kuid nagu looduses, nii on ka inimese elus oma raskused ja nende ületamised. Meie ellu kuulub omajagu muret ja kannatusi ning vahel peame kokku puutuma surmagagi. Ülestõusmispühade sõnum on selles, et mitte raskused ja surm ei võida selles maailmas, vaid Jumal ja elu.
Ülestõusmispühadele eelnevasse nädalasse mahub palju Jeesuse elu katsumusi: neljapäeval oli tema viimne söömaaeg ühes õpilastega, reedel ootas ees piinarikas surm ristil. Kuid kõik need kannatused saavad pühapäevase ülestõusmise valguses uue tähenduse. Viimse sõna ütleja polnud surm, vaid hoopis elu.
Kristus kandis meie patu, et me võiksime olla vabad. Kristus kannatas, et meie võiksime saada oma kannatustes lootust. Kristus suri, et meie võiksime kord oma surma järel igavesse ellu saada ja kohtuda seal eelnevalt läinutega. Elu pahupool on võidetud ja võime vaadata lootusrikkalt tulevikku. Kristus on surnuist üles tõusnud ja toonud nii meilegi võidu!
Kaido Soom