Kristus – kõiksuse Issand

Üks kirikuaasta lõpeb ja teine algab. Nii nagu aastad algavad ja lõpevad ning ühele kirikuaastale järgneb jälle teine, nõnda on siin maailmas igale asjale määratud oma aeg, oma algus ja lõpp. Inimpõlved tulevad ja lähevad ning väga vähe on neid, keda mäletatakse kas või vaid sadagi aastat pärast tema surma. Inimene siin maailmas on kaduv.
Ometi on keegi, kes on ajaloo üle. See on Jumal. Pühakiri ütleb: Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Siin maailmas lõpeb kõik, kuid Jumal on üle ajaloo ja üle aja.
Nii kannabki kirikuaasta viimane pühapäev mitmeid nimetusi. Surnute mälestuspüha kõneleb kõige kaduvusest ja lõppemisest. Igavikupühapäev kõneleb seevastu sellest, mis ootab surma järel neid, kes Jumalasse on uskunud ja kes on oma elus leidnud õige elualuse. Pärast Kristuse tagasitulemist siia maailma toimub viimne kohus, kus Jumal vaatab inimese elule. Me keegi ei pääse sel päeval muidu kui vaid Jumala armust. Kristuse lepitusohvri pärast annab armastav Jumal andeks neile, kes oma pattu on kahetsenud ja oma elus Issandat järginud. Mõeldes selle maailma kaduvusele ja vastuoludele, võib kristlane siiski olla kindel Jumala armastuses ja halastuses. See on meie võimalus ja tee igavikku: usaldada kõiksuse Issandat.

Kaido Soom