Kristus – Jumala kirkuse sära

Küünlapäev viib meid aega, mil Jeesus oli neljakümnepäevane. Moosese seaduse järgi kuulusid esmasündinud poeglapsed Jumalale ja nende eest tuli tuua ohver. Templisse ohvriandi tegema tulnud püha perekonna juurde astus vana mees, võttis Jeesus-lapse oma kätele ja tänas Jumalat. Luuka evangeeliumist tunneme seda palvet Siimeoni kiituslauluna.
Siimeon tuli templisse Jumala Vaimu juhatusel. Jeesus-last kätel hoides ei näinud ta temas ainult väikest abitut last, vaid eelkõige Issanda Messiat. Jumala tõotused olid täitunud, Siimeon sai nüüd rahus minna, sest tema silmad olid päästet näinud. Ühes selle vana mehega sai rahus minna ka terve ajastu, pikk ootuseaeg ehk vana seaduse aeg, et anda ruumi uuele armuajastule. Rahu said oma südamesse needki, kes end Jumala Vaimul kõnetada lasid ja Jeesuses oma Issanda ära tundsid. Teistele jäi Jeesus aga paratamatult kaugeks ja mõistetamatuks, tema sõnumis nähti pigem ohtu kui armu.
Nii on ka meiega, ainult Püha Vaim ilmutab meile Jeesuse jumalikku kirkust. Vastasel juhul on ta meilegi ainult ajalooline isik, kellesse võib suhtuda oma äranägemise järgi: tunnustavalt või ükskõikselt, aupaklikult või vaenulikult. Jumala Vaim kutsub meid lauliku sõnadega: „Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures“ (Ps 66:5). Me vajame evangeeliumi kuulutamist tänaselgi päeval, et Jeesuse jumalik kirkus jõuaks võimalikult paljude inimesteni.
Tiina Janno