Kristlikud koolid on ühiskonna teenistuses

Viimasel ajal on rohket meedia tähelepanu pälvinud kristlike erakoolide asutamine. Vähem on aga räägitud sellest, milles nende koolide kristlikkus õieti seisneb ja milliseid funktsioone nad ühiskonnas täidavad.

Tartu ülikooli religioonipedagoogika dotsendi teoloogiadoktor Olga Schihalejevi sõnul on Euroopas kristlike koolide osakaal riigiti väga erinev.

Oma näoga koolid
Näiteks Hollandis on neid umbes 60%, Soomes, Norras ja Rootsis aga vaid 2–3%. «Ka on kristlikud koolid väga eripalgelised. Leidub koole, mis vastanduvad ühiskonnale ja on üpris kitsale grupile mõeldud, näiteks õpetatakse kreatsionismi.
Teisalt on ka avatud identiteediga kristlikke koole, mis näevad oma ülesannet laiemalt ühiskonna teenimises.»
Eesti olukord on tema sõnul võrreldav Põhjamaade omaga, sest kristlikke koole on vähe ning nende erinevus tavakoolidest pole eriti suur. Kuigi neil on oma nägu ja eristuv maailmavaade, peavad ka kristlikud erakoolid meil järgima riiklikku õppekava, mis määrab ära suurema osa õppe eesmärkidest ja sisust.
Koolide veebilehtede ja meedias avaldatu põhjal otsustades on iseäranis Eesti luterlikud koolid üsna avatud moega. Tundub, et neisse on oodatud ka mittekristlaste lapsed. Koolis tutvustatakse küll Piiblit ning ristiusu religioosset ja kultuurilist pärandit, kuid sihikindlast õpilaste maailmavaate kujundamisest ja ühiskonna mittekristlikule enamusele vastandumisest hoidutakse.
Ilmalikest koolidest väidetakse end eristuvat hoopis selle poolest, et pööratakse suuremat tähelepanu «hooliva ja armastava keskkonna loomisele ja hoidmisele» (Kaarli kool), lapse isikupäraga arvestamisele ning koostööle lastevanematega. Ka sedalaadi koolides võib tärgata lapses huvi usu ja kiriku vastu, kuid rõhuasetus näib neis olevat pigem kõlbelisel kasvatusel.
See on meie praegustes oludes arukas lähenemine. Koolidesse, kus mingeid konkreetseid usulisi arusaamu ülemäära jõuliselt rõhutatakse, ei soovi ju oma lapsi panna teistsuguste veendumustega lastevanemad. Nii või teisiti saavad vaid vähesed, kes oma lapsi tahaks kristlikku kooli panna, seda endale lubada. Esiteks on kristlike koolide ülalpidamine kulukas ja vaevanõudev. Seetõttu suudetakse neid luua vähe ja enamasti suurematesse linnadesse (erandiks on Kohila Mõisakool). Teiseks saavad mõnedki kristlikud koolid õppekohtade vähesuse tõttu valida endale sobivaid õpilasi. Kolmandaks ei saa üle ega ümber õppemaksu küsimisest. Niisiis näib esialgu paratamatu, et kristlikud erakoolid jäävad vähestele.
Kuid elitaarse imago kipuvad kristlikud koolid saama ka seetõttu, et nad pingutavad oma hea maine nimel. Tahetakse ju anda paremat ja mitmekesisemat haridust kui tavakoolid. Näiteks Tallinna Toomkool, mis toetub oma tegevuses kodu, kooli ja kiriku koostööle, sätestab kooli visioonis, et «Toomkooli lõpetaja on omandanud kaasaegsed teadmised, hindab üldinimlikke ja ajatuid väärtusi, orienteerub multireligioosses ja pluralistlikus maailmas ning tunneb end koduselt kristlikus kultuuriruumis».
Toomkooli kodukirikuks on Tallinna Piiskoplik Toomkirik. Kooli kaplaniks on 2011. aastast olnud Urmas Viilma, kelle ülesandeks on regulaarsete nädalapalvuste ning kirikupühade palvuste ja jumalateenistuste läbiviimine. Aga «kaplan ka teenindab ja nõustab õpetajaid, lapsevanemaid ja õpilasi vaimulikes küsimustes».

Lastevanemate erinevad ootused
Mis põhjustel kristlikud koolid lastevanemate seas nii populaarsed on? Virge Kuris küsitles selle väljaselgitamiseks mullu Tartu Teoloogia Akadeemias kaitstud bakalaureusetöö raames nelja kristliku kooli laste vanemaid. Selgus, et peaaegu pooled neist ei olnud koguduste ega usuga tihedalt seotud. Taolised lastevanemad hindasid kristlike koolide juures ennekõike seda, et seal oli turvaline, isikupärast arengut toetav keskkond ja võimalus saada kvaliteetset haridust.
Kooli seotust ristiusuga hinnati sageli vaid seetõttu, et peeti oluliseks oma lastele kristliku kultuuriloo ja moraali tutvustamist. Kristlastest vanemad aga ootavad koolilt lisaks eeltoodule ka tuge lapse kristliku maailmavaate ja sellest tulenevate väärtushinnangute ja käitumise kujunemisel.
Elu Sõna kogudusega seotud Tartu Kristlik Põhikool paistab silma selle poolest, et seal näib usulist kasvatust väärtustavaid lastevanemaid olevat rohkem kui teistes kristlikes koolides.
Omalt poolt usutlesin mõningaid lastevanemaid, kelle lapsed praegu ilmalikes koolides käivad. Enamik neist paneks oma lapse kristlikku kooli, kui see võimalik oleks. Kristlike koolide olemuse ja funktsioonide küsimuses oli aga mõneti erinevaid arusaamu.
Ühelt poolt nähakse vajadust kristlike koolide järele seoses sellega, et tavakoolis võidakse õpetada mõndagi, mis kiriku õpetusega kooskõlas ei ole. Aktuaalseks näiteks on seksuaalmoraali küsimused.
Lisaks sellele on kristlikus erakoolis võimalik ka tutvustada ristiusku kui teed tõelise Jumala poole, mitte ainult kui üht religiooni teiste seas. Kiriku õpetusest lahkuminevaid arusaamu tuleks küll ka tutvustada, ent neid ei tohiks karta ekslikeks nimetada isegi juhul, kui tegemist on ühiskonnas domineerivate seisukohtadega.
Teisalt on poolehoidjaid ka lähenemisel, mis rõhutab kristliku hariduse ühiskonna teenimise aspekti: «Kristlik kool ei pea tavakoolile vastanduma, vaid kristlike väärtuste lisandumise poolest parem olema.»
Ema ja vanaema Juta arvates jääb tavalistes koolides näiteks vajaka inimkesksest lähenemisest. Kristlikus koolis seevastu saavad ka kirikuga mitteseotud perede lapsed osa sellest heast, mida usk inimestele annab. Lastevanemate koostöö selle nimel, et kõigil lastel koolis hea oleks, võiks aga aidata kaasa kogukonna ühendamisele.
Ent leidub ka teistsuguseid arvamusi. EELK Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots ei saa aru kristlike koolide vaimustusest: «Edasine elu kulgeb lapsel ülikoolis, töökohal, naabrite keskel jne peamiselt ilmalikus keskkonnas ja, mis kõige olulisem, karmi konkurentsi tingimustes.»
Otsade jaoks on oluline, et nende lapsed kasvaksid üles teiste kodukandi laste keskel, seetõttu käivad nad lähedal asuvas Saku gümnaasiumis. Kooliga on põhjust igati rahul olla. Kristliku kasvatuse annavad aga kodu ja pühapäevakool.

Ka kristlikke koole on vaja
Kiriku huvides on eelkõige kristlastest vanemate toetamine, et nende lapsed õpiksid tundma kristlikku õpetust ja tavasid, harjuksid käima kirikus ning leiaksid sealt eakaaslastest sõpru. Just see võiks kaasa aidata nende isikliku usu tärkamisele. Kristlikest üldhariduskoolidest on selle eesmärgi saavutamiseks vähe kasu. Nende rõhuasetused on mõneti teistsugused ja pealegi on neid lihtsalt liiga vähe. Seetõttu tundub, et koguduste laste- ja noortetöö edendamine võiks kiriku jaoks olla palju olulisem kui kristlike koolide asutamine.
Ometi on hea, et meil üha rohkem kristlikke koole leidub. See võimaldab siiski pakkuda teatavat alternatiivi ilmalikule haridusele, teenida kaasinimesi ja laiendada kristliku kogukonna mõju ühiskonnale. Selles mõttes on ka kristlike koolide hea käekäik meie kõigi mure.
Rain Soosaar

Kristlikud koolid
Luterlikud koolid
Tallinna Toomkool (2011)
Tallinna Kaarli Kool (2013)
Tartu Luterlik Peetri Kool (2013)
Muud kristlikud koolid
Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi (1990) põhikool ja gümnaasium
Narva Õigeusu Humanitaar­kool (1991)
Tartu Katoliku Hariduskeskus (1993)
Tartu Kristlik Põhikool (1994)
Püha Miikaeli Kool (2005)
Kohila Mõisakool (2013)
Tallinna Püha Johannese Kool (2013)
(sulgudes asutamise või taasasutamise aasta)