Kristlase vabadus

Usuvabadus on tänapäeva maailmas ak­tuaalne teema, eriti kristlastele, sest suur osa maailma kristlaskonnast elab maades, kus nende usuvabadust tugevalt piiratakse. Eestis on selles suhtes asjad hästi, kuigi põhiseadusega tagatud südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ei tähenda automaatselt seda, et kristlased ei kogeks tõrjutust ja vääritimõistmist seoses oma usu ja vaadetega. Sekulaarses ühiskonnas on religiooni avalikku ja nähtavat poolt lihtne küsimärgistada ja kujutada ohuna üldlevinud tõekspidamistele. Küllap on iga ristiinimene sellega kasvõi kaudselt kokku puutunud.

Kristlase vabadus on aga olemuselt sügavam ja tugevam kui ühiskonna pakutavad vabadused ja õigused. Kristlane saab olla sisemiselt vaba ka siis, kui kristlik kirik ja religioon on ametlikult keelatud ja tagakiusatud, sest tema vabaduse allikas on Jumala nähtamatu riik, mitte maine riik. 

Martin Lutheri „Traktaat kristlase vaba­dusest“ seab kristlase identiteedi keskmesse vabaduse, mille annab inimese isiklik suhe Jumalaga. Usus Kristusesse on uskujal suisa kahekordne vabadus: Kristus vabastab inimese patu, kurjuse ja surma meelevalla alt ja nõnda saab inimene osa Jumala armastusest, õigusest ja igavesest elust. Krist­lase vabadus tähendab usku, mis seob meid Kristuse armastusega. Ei ole vabamat ja turvalisemat paika kui Jumala Poja peopesa – tema käed on avatud meile kõigile. Selline usk vabastab meid ka armastama ja teenima oma ligimest.

Tiina Janno