Kristlase vabadus

Vahel kirikuvõõraste inimestega vesteldes olen märganud, et nad tunnevad mulle kaasa, sest kristlane olla pidavat olema nii raske. Ei tohi seda, teist ja kolmandat asja teha ning tuleb kogu aeg kirikus käia. Kusjuures inimesed teavad päris täpselt, mida teha ei tohi – näiteks sealiha söömine pidavat olema hirmus patt.
Niisugused inimesed on näide sellest, kuidas usk võib muutuda moralistlikuks käskude-keeldude koguks ja sellest kaob ära igasugune vabadus. Nii mõnigi asi, mida teised patuks peavad, pole patt: luterlane võib ikka sealiha süüa. Ja nii mõnigi asi, mida peetakse kohustuseks, pole seda. Ma pole kunagi elus kohustuse pärast kirikusse jumalateenistusele läinud: see on pigem võimalus, mida ei taha kasutamata jätta.
Kuid kristlase vabadus ei tähenda sugugi seda, et kristlane ei erine teistest inimestest millegi poolest. Usk muudab inimese elu, vabastab inimese selleks, et ta võiks teha häid tegusid, annab jõudu loobuda mõnestki asjast, mis pole väärt, et ennast sellele kulutada. Kristlane võib teha teistsuguseid valikuid elus, kui teeb mittekristlane, kuid need valikud ei tule mitte käskude-keeldude tõttu, vaid seepärast, et kristlane on võinud kogeda Jumala armastust ja see aitab teha vahel teistsuguseid valikuid.

Kaido Soom