Kose kiriku pasunakoor teeb head misjonitööd

Väheste seas Eestis saab Kose kogudus Ida-Harju praostkonnas rõõmu tunda päris oma pasunakoori üle, kes tegevuse 20. aastapäeva tähistamiseks esines 4. oktoobri jumalateenistusel Kose Püha Nikolause kirikus ning pärast kiriklikku osa võttis pastoraadi saalis vastu õnnitlusi ja sõi koos külalistega pidutorti.

Juba tunnike enne teenistuse algust võis kirikust mööduja kuulda võimast puhkpillimuusikat – valmistudes eesseisvaks kontsertteenistuseks andis pasunakoor kavva võetud paladele veel viimast lihvi. Dirigent Kahro Kivilo teab elupõlise muusiku ning kogemustega orkestrijuhina, et just vahetult enne esinemist toimunud proovis on orkestrantide meeled eriti vastuvõtlikud juhendaja õpetussõnadele ning seetõttu ilma harjutuseta tema juhitud kollektiiv oma kuulajate ette ka ei astu. „Pasunad tuleb ikka soojaks mängida ja meeled algavaks teenistuseks sobivasse registrisse häälestada,“ teatab kirikumuusik, kelle teeneks ongi 20 aastat tagasi Kose kogudusele oma pasunakoori loomine ja selle elujõus hoidmine. 

Pühapäevast suur pidu

Küsimusele, kuidas kogudus tervikuna oma pasunakoori suhtub, vastab dirigent nii: „Tajun, et kogudus on meie üle uhke. Kirikuõpetaja ja juhatus on andnud oma parima, et meid toetada. Aga eks ole kogudus ka sellega harjunud, et nende teenistustel kõlab sageli puhkpillimuusika.“ Aastatega on tekkinud tava, et teatud teenistuste puhul saadab koguduselaulu pasunakoor. „Kose kirikus teenime tavaliselt jõuluõhtul, Eesti Vabariigi aasta­päeval, 1. ülestõus­mispühal, 1. nelipühal, 20. augustil, lõikus­tänupühal. Lisaks muud tähtsad sündmused,“ selgitab Kivilo. 

„Oleme uhked, et oleme kirikubänd,“ rõhutab Kivilo, kelle sõnul on pasunakoori üheks eripäraks tugev liturgiline kompetents. Ka väga hea pillimänguoskusega kollektiiv ei pruugi hakkama saada liturgia partituuriga, aga Kose kiriku pasunakoor sellega hätta ei jää. 

Kose koguduse õpetaja Kerstin Kask toetab dirigendi sõnu ja toonitab, et Kahro Kivilo suudab oma pasunapoistega tavalisest pühapäevast suure peo teha. „Kahro pasunakooriga on hea koos teenida. Nad ei mängi igal teenistusel, aga nende kaasateenimine on alati väga teretulnud. Kontrast ilmalike muusikutega, kes hakkavad tavaliselt armulaua osas kirikust lahkuma, kuna nende esinemine on ju tehtud, on suur. Koguduse puhkpillimängijad tunnevad ennast kirikus koduselt, teavad, mida, milleks ja millal teha. Kogudusega oleme ikka väga rõõmsad oma pasunakoori üle,“ kinnitab pastor.

Seikluslikust pasunamisjonist

„Meile pakub suurt huvi mängida ka teistes kirikutes, teha n-ö pasunamisjonit. On kirikuid, kuhu meid kutsutakse või pingsalt oodatakse, aga vahel pakume endid ka ise. Sedasi saame reisida ja seigelda ning näha uusi paiku,“ räägib Kivilo.

„Aastatega on esinemiskogemuste pagas rikkalik. Kenad on olnud kõik teenistused ja kalmistupühad, mida oleme mänginud nii Kosel, Tuhalas kui Juurus ning paljudes teistes kirikutes. Kurioosumina võiks nimetada, et meil on meeletult palju väljamängimisi, näi­teks 2018. aastal oli neid kokku 46. 2019. aastal aga „ainult“ 37! Arv läheb suureks, kui ühel päeval on mitu esinemist. Sel päeval, kui taaspühitseti Nais­saare kabel, mängisime näiteks kuus korda; viimase mängu tegime saarelt lahkudes laeval, mängides „Jumal, Sul ligemal“ ja muid koraale,“ meenutab Kahro Kivilo möödunud tegevusaastaid. 

Peale kodumaa kirikute, mida lisaks kodupiirkonna pühakodadega on üle Eesti, on käidud Soomes Espoos, Kauklahtis, Hollolas ja Asikkalas ning Saksamaal mitmes kirikupiirkonnas. 

Eraldi tõstab ta esile koostööd Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göranssoniga: „Temaga oleme käinud Pakril, Naissaarel, Ruhnus ja Vormsil. Reisid saartele pakuvad pinget, ka eneseületust.“ Seikluste jadast tõstab ta esile veel möödunud talvest esinemist Kõue mõisas: „Üks ämm tellis noorpaarile muusikat pulmahommikusöögile. Kõige ustavam kuulaja seal oli minikolli, teised sõid-jõid ja olid natuke vaevas.“

Kvaliteet viisiks

Iga kollektiiv on suuresti oma juhi nägu. Seetõttu on Kose kiriku pasunakoori olemuseks igas olukorras hakkamasaamine, muhe huumorimeel, endast konkreetsel hetkel maksimumi väljapanemine. Ei mingit allahindlust ega halisemist, olgu kirikusaalis siis 10 või sada kuulajat. Jumal kuuleb ja kirikuruum kohustab, on deviis, mis on kujunenud omamoodi kaubamärgiks. Kes valmistuvad Kose pasunakooriga kohtumiseks, teavad sellega juba arvestada.

Õp Kerstin Kask toonitab, et kvaliteedini jõudmiseks teevad mehed ka palju tööd: „Kuulen pidevalt, et mängivad ikka siin ja seal. Kui pühapäeval ei ole väljamängu, siis saavad nad kell seitse õhtul mitu tundi kestvaks prooviks pastoraadi saalis kokku. See on tõsine töö, mille imelistest viljadest kirikulised osa saavad.“ 

Samuti toonitab ta dirigendi, Kose koguduse muusikajuhi Kahro Kivilo asendamatut osa: „Kahroga võib absoluutselt kõike teha. Tema on nii paindlik ja loominguline, et veab igast katastroofist välja. Tõtt-öelda meil ei ole neid katastroofe küll väga olnud, sest ta oskab neid ka suurepäraselt ennetada!“ 

„Mina koostan repertuaari. Selleks vaatan üle Saksamaal välja antud kogumikud sealt endale meelepärased palad välja kirjutades. Samuti on internet täis noodipoode,“ selgitab Kivilo repertuaariga seonduvat, lisades, et hetkel on kaante vahel umbes sada lugu. „Selgeks ei saa mitte kunagi mitte ükski lugu, sest alati on võimalik areneda,“ räägib ta endale omase huumoriga. 

Üks lugu saavat esinemisküpseks nelja-viie prooviga, kergem pala ka kiiremini. „Enamasti tekib väljamängimisel see erili­ne kokkuvõtmine, kui iga mängi­ja lisab esitusele oma erilise energia ja reeglina iga lugu, isegi koraal, kõlab paremini kui proovis,“ tunnis­tab oma orkestrit tundev juhendaja.

Puhudes nädala sirgeks

„Mina olen loomulikult kõige eakam, 61 turjal. Kont­sertmeis­ter ja asutajaliige Jaak Kruus on aasta noorem. „Juhuslikult“ meile mängima sattunud Mar­tin Malk on 14. Teised on seal vahepeal. Vanus ei ole probleem kel­lele­gi. Puhk­pillimängijad on reeglina head kamba­jõm­mid ja kes seda ei ole, see meil kaua ei püsi. Hea huumorimeel on meil esimene eeldus pasunakoori saamiseks,“ tutvustab Kahro oma meeskonda. 

Trombooni lisaks Kose pasunakoorile veel Tallinna tehnikaülikooli ja Tapa linna orkestris mängiv üliõpilane Andreas Saluste räägib: „Vaskpilli mängimine on eriti füüsiline töö, huuled peavad saama koormust. Seetõttu soosib juhendaja enamasti mängimist ka mitmes kohas. On huvitav töötada erinevate dirigentidega, see täiendab kogemusi. Kahro viisiks on olla nõudlik. See viib kvaliteedini, mis meid tõstab esile paljude teiste ees. Me ei lähe lugu esitama enne, kui oleme selles leidnud muusika üles. Seda nõuab Kahro.“

Trompetit mängiv Kaimo Klement ei pea paljuks Tallinnast käia. „Isegi proovid on teraapia minu jaoks. Mängida muusikat, mis on hästi valitud, mis rohkem-vähem on seotud kiriku filosoofiaga, see on mulle oodatud nädalalõpetuseks. Ma lausa vajan seda nädala sirgeks puhumist. Koraalide mängimine annab hingejõudu,“ räägib mees. 

„Mängimine on mängimine. Olgu kirikus või mitte. No kirikus muidugi on rohkem kiriklik, aga see mulle isegi meeldib. Hästi tore on reisida. Proovid on ka tegelikult toredad, saab palju nalja,“ räägib pasunakoori noorim, kaheksanda klassi koolipoiss Martin.

Alevik kahe pasunakooriga

Kose alevikus on pasunakoore tegelikult isegi kaks. „Kose inimesed neid sassi ei aja, mujalt inimesed teevad seda aga alailma ja see teeb tihtilugu meelepahagi,“ tunnistab Kahro Kivilo, lisades: „Tegemist on aga täiesti erinevate kol­lektiividega. Meie oleme koguduse muusikud, kes sageli astuvad üles kirikus. Oleme liturgiline pasunakoor, mis ütleb meie iseloomustamiseks palju.“ 

Teenistusele järgnenud koosviibimisel praostkonna saalis oli tore jälgida, kuidas spontaansetes sõnavõttudes muusikuid kiideti panuse eest nii kodukoguduse, Kose kogukonna kui ka laiemalt üle-eestilises ruumis. 

„Valla kultuurinõunikuna on mul siiras tänutunne hinges, sest ei ole Eestis tõesti just palju kohti, mis saavad uhked olla lausa kahe puhkpillikollektiivi üle. Koguduse muusikud on väga professionaalsed, on rõõm, et sain täna nende aastapäevakontserdist osa ja olen siin neid valla ja iseenda nimel tänamas,“ rõhutab Kose valla kultuurinõunik Margit Eerik ja selgitab, et mõlemaga on vallal väga hea koostöö ning viimasel ajal kaalub omavalitsus tõsiselt ka kiriku pasunakoori valla palgale võtmist.

Liina Raudvassar

Kose kiriku pasunakoor 2020

Jaak Kruus – trompet

Kaimo Klement – trompet

Martin Malk – trompet

Indrek Mikk – saksofonid, klarnet

Asko Mander – tromboon

Andreas Saluste – tromboon

Imre Rõõs – tuuba

Kahro Kivilo – eufoonium, dirigent

Noppeid 20 tegevusaastast

2008 – osaleti Saksamaal Leipzigis Guinnessi rekordiks kinnitatud maailma suurimas pasunakooris

2013 – kesköine Taizé palvus Karuse kirikus, hommikul samas teenistus ja kontsert, õhtul Viskla külalistemaja õnnistamine

2015 – peapiiskop Urmas Viilma ametissepühitsemine, EV97 ülekanne Narvas, piiskop Tiit Salumäe ametisseseadmine Haapsalus

2016 – Saksamaa evangeelsetel pasunapäevadel esineti väliskülaliste galal Dresdeni Uue Turu pealaval

2018 – Naissaare kabeli taaspühitsemine, praostkonna visiit Kirchhaini

2019 – „Laulupidu 150“ tänuteenistus Tartu toomkiriku varemetes, mängud Vormsil

2020 – EV aastapäevateenistus Kose kirikus, Pühajärve puhkpillipäevad, Kose kihelkonnapäevad, suvereis Saaremaale

Pildigalerii: