Korintlastele kirjutatud kirjade sõnum

Tundub, et Korintoses on asunud algkristluse kõige kirjum kogudus. Kirju oli ka koguduse elu- ja tegevuskeskkond, halva mainega Ahhaia provintsi pealinn Korintos. See pakkus oma elanikele kergelt pluralistliku kultuurimaailma vabameelseid eluviise ja teenuseid, mis ahvatlesid ka usuelus kogenematuid kristlasi.
Kristlusele harjumatu ebamoraalne eluviis ja ebajumalate teenimine olid juurdunud linnaelanike kultuuris nii sügavale, et noorel kogudusel oli raske nende vastu võidelda. Lisaprobleeme põhjustasid kogudusele kohalik juudikogukond ning Pauluse järel tulnud teistsugust evangeeliumi jutlustavad valevennad ja valeapostlid (2Kr 11:4–5).

Koguduse lõhenemine
Mõlemas kirjas sekkub Paulus otsekoheselt vaimuliku elu puudustesse, millest ta on saanud kuulda koguduselt ja töökaaslastelt kas suuliselt või kirjalikult. Nende taga olid mitmed erimeelsused, mis lõhestasid tugevalt kogudust.
Neile, kes vaidlesid kõnelejate jutlustamisanni paremuse üle, müristab apostel, et nad olid Kristuse tundmises veel „lihalikud“ ja „nagu väetid lapsed“, kes ei talu tahket rooga. „Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks.“ (1Kr 3) Neid aga, kellel on praeguses elus kadedust ja tülisid, mida viiakse maise kohtu ette, nuhtles Paulus selgesõnaliselt: „Kas siis teie seas ei ole ühtainsatki tarka, kes suudaks otsustada venna ja venna vahel?“ (1Kr 6).

Pattude hukkamõistmine ja patusele andeks andmine
Esimese korintlastele kirjutatud kirja viiendas peatükis käsitleb Paulus üht kõlvatuse näidet koguduses, „mida ei ole paganategi hulgas“. Kogudus oleks pidanud järsult patu hukka mõistma ja kõrvaldama endi seast mehe, kes oli sellist asja teinud.
Tundub, et Pauluse varasemast kirjast on kogudusele jäänud mulje, et ta oleks käskinud nuhelda pigem väljaspool olevaid patustajaid kui koguduse enda liikmeid. Paulus ütleb nüüd otse: „Aga nüüd ma kirjutan teile, et ärge suhelge sellisega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kõlvatu või ahne või ebajumalateenija või pilkaja või joodik või riisuja. Niisugusega ärge koos söögegi! Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki?“ (1Kr 5–6)
Apostli pisaratega kirjutatud kiri, millele ta viitab (2Kr 2), oli vahepeal tekitanud pattu teinud mehes ning koguduses kahetsuse ja meeleparanduse (2Kr 7). Mees oli saanud oma karistuse ja kahetsenud. „Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud, nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks“ (2Kr 2:6–7).

Abieluküsimused
Pauluselt on küsitud, kuidas kristlane peab suhtuma abielusse ja vallalisusesse Korintose vabameelses õhkkonnas, kus abielulahutus oli tavaline. Oma vastuses (1Kr 7) käsitleb Paulus kristliku abielukäsituse põhimõtteid. Eelmises peatükis on ta asunud järsult eitavale seisukohale abieluväliste seksuaalsuhete suhtes. Seetõttu „Aga igasuguse kõlvatuse vastu olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees. Mees täitku oma kohustust naise vastu ja nõndasamuti ka naine mehe vastu“.
Abielu on Jumalalt saadud armuand, aga mitte kõigile sunduslik kohustus. Vallalistel ja leskedel läheks paremini, kui nad jääksid üksi „nõnda nagu minagi. Kui nad aga ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu“. Abielulahutuse kohta on seevastu selge Issanda käsk: naine ärgu mingu mehest lahku ja mees ärgu hüljaku naist! Kui lahutus toimub, siis ei või usklik abielluda oma eelmise abikaasa elusoleku ajal uuesti.
„Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi, sellistel juhtudel ei ole vend ega õde orjastatud. Jumal on teid kutsunud elama rahus.“ Oma sõnana lisab ta veel: „Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest. Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest.“

Probleemide põhjustajaks on võõrad õpetajad
Mõlemas korintlastele kirjutatud kirjas kaitseb Paulus tugevalt apostliameti meelevalda ja õigusi. Just nende tõttu seisti temale Korintoses vastu. Kõige suurem kriitika oli Pauluse aadressil: mees ei kõnele muust kui ristilöödud Kristusest (1Kr 2:2), tema kirjad on äkilised, esinemine abitu ning kõne armetu (2Kr 10:10, 11:4–6).
Mõned olid küsinud, kas Paulus on õige apostel (1Kr 9:1–2), kui ta kiitleb vaid keeltega kõnelemise annist (1Kr 14:18) ja Kristuselt saadud ilmutustest (2Kr 12:1–6). Kas Kristus üldse kõneleb tema kaudu?
Korintose probleemid said alguse sinna saabunud võõrastest õpetajatest, „niinimetatud apostlitest“. Paulus ei räägi täpsemalt, kellega oli tegu. Nad olid teineteiselt küsinud soovituskirju ja tõstnud nii ennast Paulusest ja teistest tuntud apostlitest ülespoole.
Neil olid selged eesmärgid: „Ma kardan aga, et nõnda nagu madu pettis Eevat oma kurikavaluses, nii rikutakse ka teie lihtne ja puhas Kristusest arusaamise võime. Sest kui keegi tuleb ja kuulutab mingit teist Jeesust, keda meie ei ole kuulutanud, või kui te saate teise vaimu, keda te ei ole saanud, või teise evangeeliumi, mida te ei ole vastu võtnud, siis te sallite seda küll.“ (2Kr 11:3–5)
Pauluse kartus oli põhjendatud. Korintose koguduses oli juhtumas sama asi, mis oleks juhtunud mõne aasta eest Galaatia koguduses (Gl 1:6–8). Kogudustel Galaatias ja Korintoses oli oht kohe asutamise järel puruneda vastuolude tõttu.
Jorma Kiviranta
„Korinttilaiskirjeiden sanomaa“. Siionin Lähetyslehti 7-8/2015.
Soome keelest tõlkinud  Kaido Soom

1. Korintose kirja peateemad ja kõrvalteemad
I. Koguduse lõhenemine, 1:10–4:21; kõrvalteemana jutlus ristist on narrus neile, kes hukkuvad (1:18–2:16)
II. Paulus – apostel ja jumala töökaaslane, peatükid 3 ja 4
III. Abieluküsimused, peatükid 5–7; kõrvalteemadena kristlaste kohtuskäimine (6:1–11) ja keha Püha Vaimu templina (6:12–20)
IV. Koguduse jumalateenistuselu, ptk 8–11; kõrvalteemana apostli õigused (ptk 9)
V. Püha Vaimu annid, ptk 12–14; kõrvalteemana „Armastuse ülemlaul“ (ptk 13)
VI. Kristuse ja kõigi surnute ülestõusmine, ptk 15
VII. Korjandus Jeruusalemma kristlaste heaks, 16:1–4; kõrvalteemana Pauluse reisiplaanid (16:8–12)
2. Korintose kirja peateemad ja kõrvalteemad
I. Kutse üksmeelele ristiusu põhiküsimustes, 1:12–7:16; kõrvalteemadena vastastikuse lohutamise põhimõte (1:3–11), eksiarvamuste parandamine (1:12–2:17, vaimuannid (3:1–5:10), lepituse amet (5:11–6:18)
II. Apostli rõõm korintlaste meelemuutuse üle, ptk 7
III. Jeruusalemma heaks tehtava korjanduse aktiveerimine, ptk 8–9
IV. Apostliameti kaitse valeapostlite vastu, ptk 10–12; kõrvalteemana apostli nägemused ja ilmutused (12:1–10)