Kord tuleb taas kevad

Jeesus Kristus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse.
2Tm 1:10b
Olen harjunud mõttega, et ülestõusmispühad on kevadel, ajal, mil kõik ärkab ja tärkab, siis kui igal päeval on looduses näha elu algust ja arengut. Ka inimesed muutuvad rõõmsamaks ja lootusrikkamaks, kui päikesevalgust saab järjest rohkem. Kevadel on lihtne ja südamelähedane mõtiskleda Jeesuse ülestõusmise üle. Kevadel saab looduses nähtava kaudu Jumala võim pimeduse, külma ja surma üle igaühele lihtsalt mõistetavaks.
Praegu on aga sügis. Lehed pudenevad puudelt, et mullaks või tuleroaks saada, iga algav päev on eelmisest veidike lühem, juba vaevavad inimesi külmetushaigused, juba kurdetakse valguse vähesuse üle. Sügisel kogeb inimene: surmal on ikka veel jõudu. Lilled närbuvad ja kaovad, rohi kolletub, inimese päevadele on seatud piir. Aeg voolab. Igal päeval pean millelegi hüvasti ütlema. Igapäevased ajaleheuudised jutustavad sündmustest, mis inimelusid lõpetavad.
Aga ka kõige vihmasemal ja masendavamal sügispäeval kehtib seesama kirjasõna: Jeesus on üles tõusnud. Surma võim on murtud, valge ette, kõigile nähtavaks on saanud hoopis igavene elu.
Ajuti on mul tunne, nagu oleksin kahe võimsa veskikivi vahel: tahan uskuda, et Jeesus on surma võitja, sagedamini kogen aga elu kaduvust. Reaalsus seab end vastastikku tõotustega, kannatused terviklikkusega, kahtlused usuga, hirmud lootusega. See muserdab mind.
Kuhu mul on oma koormaga minna? Jeesuse juurde, kes on teinud surma jõuetuks. Ja kuigi pean leppima teadmisega, et ka minu elupäevi on piiratud arv, et pean laskma minna armsaks saanud hetkedel, tean, et see kõik on vaid nähtav. Tähtsam aga on see, mis nähtamatuks jääb.
Evangeeliumi kaudu on ka minu ellu tulnud valgus. Olen kindel, et see nõnda on isegi siis, kui ma ei mõista, mis parasjagu sünnib, kui ma päris hästi aru ei saa, kes ma olen, kui sündmuste seosed tunduvad segased. Ka siis tahan ma uskuda, et Jeesus on toonud selguse minu ellu.
Pühakirjatõotuse ja tegeliku elu vastasseis tundub mõnikord tõesti ületamatu. Kogen seda inimestega vesteldes pahatihti. Teisalt märkan, et vastasseis sünnib tegelikult selle läbi, et tahame ise olla mõõtjad ja mõõdupuud, ise otsustada, missugune meie elu olema peab ja usaldame liialt vähe Tema hoolde, kelle evangeeliumi läbi on maailmal elu ja kadumatus. Alati ei ole kerge asetada oma elu ja tegemisi Jumala kätesse. Ometigi on nii kosutav avastada, et mis ka ei juhtuks, surmal ei ole lõplikku võimu minu üle. Sügise ja talve järel tuleb taas kevad. Neist avastustest sünnib rahu, rõõm ja tänulikkus.
Kristi Sääsk