Koos Eesti Kirikuga

Toimetus palus inimestel, kes erinevatel aegadel lehega seotud olnud, panna kirja oma mälestusi. Ehk on need põgusad hetked ka lugejatele huvitavad, sest iga inimene näeb minevikku läbi oma silmade.

Ove Sander: See pidi olema 1995. aasta teisel poolel, kui sattusin ringi, kellele oli südameasjaks Eesti Kirikule uue peatoimetaja leidmine. Kes täpselt Sirjeni jõudis – küllap ikka Jumal kõige esimesena –, see enam ei meenu. Küll aga meenub hetk Vastseliina pastoraadis, kus küsisin Sirjelt, kas ta on juba oma nõusoleku andnud. 

Ta vastas, et enam-vähem, kuid lõplikust jah-sõnast on veel midagi puudu ja see pidi kuidagi olema minuga seotud. Mõtlesin, et olgu selleks kas või pool Vastseliina kirikut, sedagi poleks palju anda, et saaksime väga hea peatoimetaja. Oli ju Sirje headus meile võrokestena pikalt teada nii Põlva Koidust kui Võru Praostkonna Sõnast. Vastasin, et milline iganes see soov ka poleks ja kui saan selle täitmisel abiks olla, siis ärgu jätku enda teada. 

See, mida Sirje ütles, oli mulle täiesti ootamatu. Nimelt, et kui minust saaks ajalehe teoloogiline konsultant – sest tema sõnutsi ei teadvat ta teoloogiast ja kirikust midagi, mina aga justkui teadvat –, siis ta ütleb oma lõpliku jah-sõna. Mäletan neid vastastikku lausutud jah-sõnu kui hetke eest toimunut, ja edasine on juba laiemalt teada.

Eelnevad read olid küll Sirjest, kuid kui ajalehte on peatoimetatud nii pikki aastaid, siis toimetaja ja toimetatav saavadki üheks. Olen tänulik tolle intensiivse ja õpetliku aasta eest Eesti Kiriku toimetuses, mida ei iseloomustanud ainult ühine panustamine, vaid samuti soojad ja südamlikud sõprussuhted. Olen väga rõõmus, et uus peatoimetaja Liina on välja kasvanud just sellest öötundideni ennast töösse unustanud ning samas armastavast ja ühtsest perest, kelle pühendumise ja loomingu vili on õnnistanud tuhandeid ja teeb seda kindlasti tulevastel aegadel. 

Soovin, et Jumala armu igatsemine ja Tema juhatuse otsimine, mis nii selgesti väljendub toimetuse iganädalases palveelus, jääks alati teie varaks. Kus on palve, seal on õnnistus.

Anna-Liisa Vaher: Ülikoolis oli alanud uus semester, olin mõlgutanud murelikke mõtteid, kust leida õpingute kõrvale tööotsa, sest õppelaenu võtta enam ei tahtnud. Siis helistas mu toonane mentor Urmas Petti ning teatas, et Eesti Kirikul on vaja reporterit ja kuna ta on märganud minu kirjanduslikku soont, siis äkki tahaksin proovida. Muidugi tahtsin! Pärast paari proovitööd võetigi mind toimetuse mõnusasse kollektiivi vastu. 

Värskelt kirikuelu seestpoolt avastama hakanud noore tudengi jaoks oli see võrratu võimalus, sest lisaks kogemusele ajakirjanduses nägin mööda Eestimaad ringi sõites ja lugusid tehes lähedalt koguduste elu ning omapäraseid teoloogilisi võitlusi vaimulikkonnas. Kirikus oli just selline murrangute aeg, kus sündisid erinevad revolutsioonilised diskussioonid ning vastanduvad leerid ja suuresti tänu Eesti Kirikule sain sellest kõigest vahetult osa. 

Olen Eesti Kirikuga seotud olnud peaaegu 20 aastat: enda meelest ikka alles justkui läksin sinna tööle. Selle aja jooksul üllitatud kirjatükid on saanud ühe inimese kujunemise looks. Kas ma neid lugusid tagantjärele lugeda julgen, ei tea. Kuid ülimalt tänulik olen küll selle võimaluse eest, olgu siis tudengina reporteritööd tehes või juba tegevvaimulikuna kolumne kirjutades. Eesti Kirikule kaastööde tegemine on ikka vaimu värskena hoidnud. Eraldi tahan kindlasti ära märkida äärmiselt muhedat kollektiivi, kellega on koos naerdud ja nutetud ning keda alati hea meelega toimetuses külastan, kui Tartusse satun. 

Hannes Heinsar: Põhiliselt haldasin toimetuses veebilehte ja tegin tehnilist tööd, aga kuna inimesed suhtlevad läbi tehnika, siis sattusin minagi aeg-ajalt sisukama kontakti otsa.

Üheks ootamatuks tolleaegseks tuttavaks sai toimetusega samas majas elanud Jaan Tooming, kes tahtis väga maailma parandada ja oli hästi aktiivne artiklite kommenteerija. Kuna mina pidin teda sõnakasutuse jms pärast tsenseerima, siis tekkis tal minu vastu huvi ja hakkasime muidu kirjutama ning mina noore radikaalina leidsin temaga palju ühist. 

Kui ta oma raamatuid ära viskas, siis Sirje Semm tõi need toimetusse, kust leidsin raamatu „Zen Flesh, Zen Bones“, millest loetud jutukesed siiamaani asjade kaduvusest õppetunniks on.

Tekitasin toimetuses vähemalt ka ühe ohtliku olukorra. Kuna toimetus asub kesklinnas, siis sõltusin palju kaubamaja toiduosakonnas pakutavast ja eriti meeldisid allahinnatud juustud. Kord oli seal, mõni kroon kallim, mustas keraamilises purgis ja kinni vahatatud Inglise juust, mille toimetuse külmkappi tõin. Kui Sirje Semm seda nägi, siis keelas ta tõsise häälega selle seal avamise, rääkides ühest hirmsast juustust, mis kusagil avati ja ruumi sisekliima talumatuks tegi. Aga avasin selle purgi ühel Sirje komandeeringupäeval ning pidin pettuma ja samas kergendust tundma, sest lõhn polnud sel vängem kui teistel juustudel.

Juune Holvandus: Eesti Kirikus töötasin hea peatoimetaja Sirje Semmi juhendamisel. Palju oli kohtumisi põnevate inimestega, kellega muidu kohtunud poleks, kelle olemasolustki nn peavoolumeedia aimu ei anna. 

Sain kogeda kolleegide toetust – et nad võivad olla toetavad inimesed, mitte konkurendid: Rita Puidet, Liina Raudvassar, Salme Uustare, Sirje Kasemaa, Merje Talvik jt. Töö oli meie ühine asi. 

Toomas Jürgenstein: Kirjutamine on viimased kolmkümmend aastat olnud oluline osa mu tööst ning enamiku sellest ajast olen olnud seotud ka Eesti Kirikuga. On päris huvitav väikseid üldistusi tehes oma kirjutamise teemasid kirikulehe veergudel kolumnidena kokku võtta. 

Mäletan, et alguses püüdsin kõike selgitada. Päris esimeses artiklis väitsin, et UFOdega tegelemine viib inimese usust kõrvale. Järgnes periood, mil püüdsin võimalikult palju erinevatel teemadel polemiseerida ja vaielda. Mäletan nimetatud perioodi lõppu, see oli seotud artikliga „Kasvame lahku“ (EK 26.2.2014), kui avastasin, et vaidlen vanade sõpradega. 

Sealtmaalt alates olen ehk eelkõige püüdnud usulist rõõmu jagada. Võib-olla alati pole see õnnestunud, kuid ingli sõnad „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale“ (Lk 2:10) on minu kirjutamist viimasel ajal juhtinud.