Koolisüsteemist ja «kõrvalistest asjadest»
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 9. jaanuar 2008 Nr 2 /
Kevadel gümnaasiumi lõpetanud ja nüüd esimest aastat Tartu ülikoolis ajakirjandust õppiv Ingel Undusk vaatab tagasi keskkooliajale ning meenutab õppesüsteemi õnnestumisi ja vajakajäämisi.
Ma ei mõtiskle kui läbinisti viieline ja igas elul talle pakkuda olevas olukorras veatult käituv aktiivne ideaalõpilane, vaid pigem kui üks keskmine eesti laps, kel on omad tugevused ning nõrkused, millest esimesed kalduvad pigem kunsti või kirjanduse kui matemaatika ja arvutiõpetuse radadele.
Sest mida ikka on hindamissüsteemile ette heita õpilasel, kelle pea lõikab igas aines nagu nuga, mis sellest, et ta laulda ei oska ega kunagi pintslit käes pole hoidnud – sellele pöörab enamik koole väga vähe tähelepanu. Loomingulised huvid ja anded on meil koolis põhiliselt boonuseks muude alade kõrval, neis talendikas olemine on kena, ent alati ja ainult teisejärguliselt. Loevad nn päris teadmised.
Ma ei taha sugugi väita, et nood «päris teadmised» pole vajalikud või on kuidagi läilad või vastikud. Ei, vähemasti mitte oma algolemuselt. Mina mõtlen hoopis, et reaalainetest mitte kuigi sügavalt huvitujale või reaalaineid piiratult mõistvale õpilasele nende sunniviisil pähe tagumine võib inimest vastupidiselt õilsale harimiseesmärgile antud alade vastu vimma tundma panna.
Kõrvaliste asjadega tegeldakse vabal ajal
Keskkoolis rõhutatakse pidevalt, et «kõrvaliste asjadega jõuate vabal ajal tegelda…». Kuid oletame, et nende näol on õpilase jaoks tegemist kõige armsamate väärtustega. Eliitkoolides on kodused ülesanded sageli nii mahukad, et tuleb valida: kas ohverdada oma kullakallid «kõrvalised asjad», surudes maha kirg neid eneses edasi arendada, või ohverdada head hinded ning muretu südamega õpetajale silma vaatamise võimalus? Või pühenduda mõlemale, nii koolitööle kui ka individuaalsetele huvidele maksimaalselt, kuid ikkagi poolikult, magamatult ja närviliselt.
Just nimelt nende küsimustega olid mu mõtted ametis pärast esimest gümnaasiumiaastat eliitkoolis. See oli olnud minu kool küll algklassidest alates, ma austasin ning armastasin teda, mitmeidki sealsetest õpetajatest, mitmeidki õpilasi… Kuid samas tundsin, et mulle lihtsalt ei piisanud sealsest mõistmisest, respektist mu loominguliste huvide vastu.
Ma polnud muidugi ainuke, kes nii tundis, paljud teisedki pisut erineva suhtumisega õpilased kannatasid selle all, et neilt igas aines samaväärselt edukaid tulemusi nõuti, et ei võetud arvesse nende kooliväliseid samme ja kordaminekuid. Või õigemini – südames neid voorusi hinnati, aga formaalses, dokumendilises mõttes nende omanike peale ei halastatud. Samuti polnud selles koolis märgata tendentsi enda viga tunnistada ja veidigi riskida, muutuda.Võib-olla olin mina siis eriti tundlik, et tookord kooli vahetada otsustasin…
Ühendab erinevad suunad
Ning ma leidsin koha, muidugi mitte juhuslikult, vaid toetudes tutvustele ja ümberkaudsetele muljetele. Koha, mis kõiki mu ootusi rahuldas. Selleks oli Vanalinna Hariduskolleegium, väike, kuid väga selgete väärtushinnangutega, väga intellektuaalne, väga paindlik, väga hubane kool, kardan, et pea ainus omasugune Tallinnas.
Kuidas mind kõik keelitasid: ära mine, sest üks kool, kus õpilased on nii rõõmsad ja vabad ning kus nad mitu tundi päevas saavad, igaüks omal valikul, musitseerida, maalida või näidelda, ei saa pakkuda tõelist haridust!
Õnneks veendusin ma varsti absoluutselt vastupidises: õppisin koolis, kus sain ise otsustada, kas õppida matemaatikat kõrgtasemel või leebemal moel, kus lausa tunniplaani kuulusid ained, mis lõid mu südame rütmis, kus polnud nii kohutavalt palju kodutöid ja kus õpilasi käis keskmisest vähem, nii et õpetajate ning õpilaste vahel tekkisid usalduslikud ja sõbralikud suhted, koolis, mis polnud kunstlik, vaid peegeldas tõelise maailma sotsiaalset keskkonda, kus oli oma koht nii noorele emale kui ka pimedale lapsele, kus tundsid end koduselt nii keemia-, poliitika- kui ka fotograafiaviljelejad, kus ainuski neist polnud ekspluateeritud, vaid nendevaheline süntees oli ilus, üksteist arendav ja loomulik. Seal sai mu maailmapilt kõvasti täiustatud, mu mõistus arenes, mu viha ning arusaamatus reaalainete vastu haihtusid ja mis olulisim – minu südamehuvisid ei käsitletud enam kui «kõrvalisi asju».
Seda kõike tunnen ja mõistan ma nüüd, olles gümnaasiumi lõpetanud. Olen tänulik koolile, mis oma suhtumisega andis mulle jõudu jääda oma eesmärkidele truuks ja kus ma sain professionaalset õpetust isegi nii tähtsusetul alal nagu teatrikunst. Lõpetuseks ongi minu suurim soovitus Eesti muidu ju korralikule koolisüsteemile kõigi muude tarkuste-teadmiste kõrvalt ikka ja alati arvestada õpilaste iseärasustega.
Ingel Undusk
