On siin nüüd tegemist auväärse vanuse, asukoha või vaatamisväärsusega, kuid Tallinna Püha Vaimu kirikul on see voorus, et kultuuri- ja muusikahuviliste välismaalaste tõttu on siinsetel kontsertidel alati piisavalt palju publikut. Nii oli see ka 25. septembril, kui siin astusid üles Merle Silmato (metssopran), Meelis Vahar (viiul) ja Kadri Ploompuu (orel).

Põhjust norida

Kontsert algas soleerivale viiulile ja orelile seatud largoga A. Dvoraki sümfooniast, mis kannab alapealkirja «Uuest Maailmast». Ilus muusika, kenasti seatud ja ka professionaalselt ära mängitud, aga midagi jäi ikkagi puudu. See tuntud ja paljumängitud teos on meie kõrvadesse kinni jäänud oma orkestrikõlaga, mida viiul ja orel üksi ei suuda asendada.
Merle Silmato oli oma esinumbriks valinud R. Wagneri «Gebet der Elisabeth», kus ta sai näidata oma kõlava ja ruumi täitva hääle voorusi, mis vahel tundus küll liiga «tume», kuid samas rahuldas ühtlaselt väljatöötatud registrite ja kandvate madalate helidega.
Kadri Ploompuu esitles end J. S. Bachi prelüüdi ja fuugaga h-moll, milles kohati tundus olevat romantilist, mitte-bachilikku hõngu, jättes ühtlasi mulje, et teos polnud just mitte kõige kindlamalt «sõrme all».
Mõningaid soove tekkis ka F. Schuberti «Ave Maria» ja P. Tšaikovski «Sügislaulu» (tsüklist «Aastaajad») ettekandel. Mõlemad on süvenemist nõudvad, südamesse tungivad mõtisklused, kuid ainult siis, kui neid väljapeetult, ruttamata esitada. Suuremat süvenemist oodanuks ka aarias «Erbarme dich» J. S. Bachi «Matteuse passioonist».
A. Petrovi balletist «Maailma loomine» kanti ette «Ave Eva». Selle muusikaline materjal oli küllaltki ühekülgne, kuid sellestki oleks vast saanud midagi põnevamat kujundada. Juhtus sedagi, et vahel jäi soleeriv orel viiuli varju ja ka lõpu kulminatsioon võinuks olla veelgi ülevam.
P. Tosti «Preghiera» itaaliaooperlikult kõlav muusika võimaldas aga juba kindlasti huvitavaid lahendusi ja seda ka pakuti. Nii sai ilus lõpp tervele kontserdile.
Nagu nägite, sai eriti just tõlgitsuse kallal norida peaaegu igal pool. Kuid ega plussegi vähe olnud.
«Esinemistujuga» Kaarlis
 26. september Tallinna Kaarli kirikus. Samad esinejad, sama kava. Eks seda Dvoraki sümfooniat ole huvitav mängida küll – kirjutatuna Ameerika muljete mõjul 1893. aastal sisaldab see tollaste rõhutud rahvaste – neegri, indiaani ja tšehhi viise. Rikkalikult on kasutatud värvikaid puhkpillisoolosid. Kas seda kõike õnnestub aga viiuli ja oreliga edasi anda, on küsitav. Niisiis ikkagi – hästi mängitud, aga mõju pole kaugeltki see, mis vaja.
Kes on küll see kuldaväärt õpetaja, kes Merle Silmatole sellise hääle on koolitanud? Kõik noodid kõlavad pingutuseta, üleminekud ühest registrist teise märkamatud, intonatsioon puhas, toon «sirge», hingamine vaba, forte selline, et isegi Kaarli kirik jääb väikeseks, kui ta kogu jõu välja paneks. Wagneri Elisabethi palve oli tõepoolest  tannhäuserlik. Köitev oli aaria Bachi «Matteuse passioonist», millele aitas tõhusalt kaasa Meelis Vahari esitatud hingestatud viiulipartii. Viiuldaja ja laulja teineteist mõistva kahekõne kohta tuleb tunnustavaid sõnu öelda ka O. Olssoni «Tantum ergo» ettekande puhul, mille jutustavast laadist tingitud ohud välditi ja kulminatsioonidesse vajalikku pinget lisati.
Märksa usutavamalt kui eelmisel õhtul kõlasid «Ave Maria» ja «Sügislaul». Esimeses avas laulja diskreetse viiuli ja oreli saatel selle teose igavikulised väärtused, teises moodustasid viiul ja orel võrdväärse dueti. Kuid ikkagi – tempo võinuks pisut väljapeetum olla.
Paremini kui eelmisel päeval jõudis kuulajani pühalikust meeleolust kantud «Ave Eva» (balletist «Maailma loomine»). Nüüd tulid kuuldavale ka orelisoolod ja lõpukulminatsioon oli täpselt välja mõõdetud.
Kõige rohkem oli tegemist muidugi Kadri Ploompuul, kel terve kontserdi vältel ühtegi puhkemomenti ei olnud. Saatjana ilmutas ta solistiga kaasaminemisel tundlikku kõrva. Tema soolonumber – Bachi prelüüd ja fuuga h-moll kõlas aga erinevalt Püha Vaimus esitatust bachilikult tüsedalt, polüfoonilised liinid olid selgelt jälgitavad ja tehniliselt küllaltki nõudlik teos oli kindlalt «käe all».
Niivõrd erinevad võivad olla muljed kahelt järjestikuselt ühe ja sama kavaga samade interpreetide kontserdilt. Kolmekümnendatel aastatel oleks öeldud, et Kaarlis olid interpreedid «esinemistujus». Või hoopis andis tunda musitseerimispaikade erinevus: Püha Vaimu väheldasele veidi rusuvale madalavõitu ruumile vastanduv Kaarli kiriku majesteetlikkus. Kuigi kuulajaid oli viimases vaid kakskümmend. Või oli ka arvustaja «arvustamistujus»?

Mati Märtin