Kommentaar artiklile „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik“ 3. osa

3.

Isegi kui see tõesti oleks nii, siis kuidas ikkagi? Kas silmas on eelkõige peetud nt mingeid erilisi üksnes iga vaimulikuga regulaarselt ja eraviisiliselt toimuvaid juhtimise ja nõustamise seansse, millest igaüks võtab eraldi aja? Vaimuliku juhtimise koormus, mida artikli järgi ei tekita mitte liikmed, vaid vaimulikud, ei seisne aga mingeis erilistes seanssides, aeganõudvais kontrollimistes, valvamistes ja luuramistes. Äärmiselt eksitav on kujutlus, et võrreldes koguduste/liikmete või ka praostkondade/koguduste juhtimisega tegelevad peapiiskop ja tema piiskopid (kes ei ole ju piiskopkonna enda, vaid peapiiskopi ettepanekul EELK kirikukogu valitud) mingi eriti aeganõudva ja salapärase vaimuliku juhtimisega. 

Vaimulik juhtimine ja hingekarjaseks olemine toimub kirikus ennekõike ja peaasjalikult sõna ja sakramendi ehk jumalateenistuse kaudu. See on episkope võtmetähendus. Peapiiskopid ja piiskopid teenivad ja edendavad evangeeliumi vahendamise toimumist sõnas ja sakramendis – seda põhisündmust, mille kaudu toimub otsustav vaimulik juhtimine ja hingekarjatamine. See tähendab aga, et piiskopid – samamoodi nagu kõik vaimulikud – on osalised kiriklikus ametis ja teenimises, mis on teoloogiliselt ranges tähenduses singulaarne. Luterlikus ja laiemas oikumeenilises maailmas on selle ühe ameti väljakujundamise vorme erinevaid, kuid kõik kannavad lõppkokkuvõttes koormat ja vastutust selleks, et kirik tervikuna püsiks, saaks kinnitatud ja kasvaks evangeeliumi tões ehk õiges usus ehk apostlikkuses. 

Seda „koormat“ ei kanna üksnes vaimulikud üheskoos – sellega liikmeist eristudes –, vaid kõik ristitud, kogu kirik, nii avalikku ametisse (selle erivormidesse, mitte aga mingitesse hierarhilistesse ontoloogilistesse astmetesse või seisustesse) ordineeritud kui mitteordineeritud liikmed. Peapiiskoppide ja piiskoppide teenimine kiriku evangeelse identiteedi ja apostlikkuse nimel on võimalik üksnes kõigi usklike, nende tegevust ja elu hõlmava tunnistuse kontekstis Jeesusest Kristusest. Lühidalt: vaimulik juhtimine ja hingekarjatamine toimub evangeeliumi kaudu Kristusest Jeesusest, kes on ise ja ainsana oma kiriku tõeline ja ainus pea. 

Piiskopkonnad kui kiriku identiteedi tugevdajad?

Eelöeldu põhjal võib tõdeda, et artikli 3. osa, mis esitleb piiskopkondi kiriku identiteedi tugevdajana, tuleb lugeda tähenduses, et piiskopkonnad on peapiiskopi kui EELK identiteedi tegeliku defineerija tugevdajad. Piiskopkondade olemasolu tagab, et peapiiskopil on stabiilselt olemas justkui samast seisusest abilised ja asetäitjad, kes on seotud n-ö piiskopkondadega, mis aga teoloogiliselt piiskopkonna nime ei vääri. EELK piiskopkondade loomise konkreetne ettepanek on kõike muud kui semantilist, oikumeenilist ja teoloogilist selgust loov. 

Soovitus: EELK piiskopkondade arvuks võiks jääda üks

Artikkel, millele on viidatud kui ametlikule ja ammendavale selgitusele piiskopkondade vajalikkusest, on lähemal analüüsil teoloogiliselt vastuoluline, kirikulooliselt tendentslik ning piiskopkondade otstarbekuse kirjeldamises ebamäärane. See lähtub ühekülgselt peapiiskopi faktilistest hetketegevustest ning EELK peapiiskopi domineeriva positsiooni – mis on stiliseeritud EELK identiteediks – edasisest kinnistamisest, kindlustamisest ja süvendamisest. EELK struktuuri teoloogiliselt läbimõeldud, tasakaalustatud ning ka empiiriliste uuringutega toestatud igakülgse ja tervikliku arendamise asemel – kus oluliseks proovikiviks oleks episkope erinevate vormide tugevdamine ja koostöö arendamine – selgitatakse meile piltlikult öeldes seda, kuidas õmmelda kasukat nööbi külge. 

Olen varasemalt korduvalt rõhutanud (vt „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“, K&T, 21.02.2020, ja „Luterliku kiriku eluvormi reformiprotsessist“, EK, 18.11.2020), et piiskopkondade küsimust tuleb vaadelda kiriku eluvormi kujundamisvastutuse ja -tegevuse avaramal taustal. Kas EELK mitu piiskopkonda oleksid ikkagi teoloogiliselt vastutustundlikud ning meie kiriku vajadustele ja võimalustele vastavad, seda saab hinnata üksnes kontekstis. 

EELK kehtiva seadusandluse ja selle praeguse revideerimise põhitendentside valguses oleks vajalik pöörata tähelepanu kiriku organite ja struktuuri – episkope erinevate tasandite ja vormide – tasakaalustamisele ja järeleaitamisele. Vajalik ei ole edastada sõnumit, et episkope’d teostavad peapiiskop ja tema piiskoppidest asetäitjad ja abilised ning et piiskopkonnad on EELKs loodud selleks, et tugevdada – piiskoppide positsioonide tugevdamise kaudu – peapiiskopi positsiooni. 

Otstarbekuse rõhutamisega, mis väljendub Kõpu ja ka Rahamäe tsitaatides, seondub dünaamika, mis küsib ikka ja jälle uuesti kiriku võimaluste ja vajaduste järele. See on läinud kaduma. Selle asemele tahetakse põlistada struktuur, et EELK igal juhul peab panema ametisse ja pidama ülal peapiiskopi piiskoppidest abilisi. Kui EELKs on loodud mitu sellist piiskopkonda (mis aga teoloogiliselt ei vääri piiskopkonna nime), siis on loodud süsteemne hädavajadus piiskoppide järele. 

Teoloogiliselt täiesti arusaamatult ja vastuoluliselt väidetakse ühelt poolt, et piiskoppide piiskopkonnad on hädavajalikud oikumeenilises suhtluses (see ei kehti aga nt luterlike kirikute maailmaosaduse kontekstis; nt Eestis ei ole piiskopkonda ei roomakatoliiklastel ega baptistidel), teisalt defineeritakse piiskopkonnad ümber vastuolus nii vanakirikliku traditsiooniga (kus on piiskop ja piiskopkond, seal on täies tähenduses kirik) kui oikumeenilise ja evangeelse põhimõttega, et piiskopi episkope ei saa toimuda lahus sinodaalsetest-kontsiliaarsetest organitest. 

Kui EELK ei oleks praegu episkopaal-sinodaalsel teljel nii tugevalt – ja juurutamisel oleva reformikava järgi veelgi enam – kallutatud, siis võiks ehk arutada praostkondade asemel piiskopkondade moodustamist. Artiklis ära toodud reformiettepanekute kohaselt on kavas luua juurde lisaorgan – piiskopkonna tasand –, mis on juhtimistasand, aga ilma et oleks vajalik piiskoplik kollektiivorgan. Piiskopikandidaate ei esita piiskopkonnad ning nende juhtimisel on piiskopil võimalus, kuid mitte vajadus tasakaalustada juhtimist kollektiivorganiga. Kuidas selline mudel tugevdab EELK identiteeti? Sellega, et nii tugevdatakse peapiiskopi positsiooni, kes kehastab personaalselt EELK identiteeti. See ei ole evangeelne luterlik vaim ja arusaam.

Kirikukogule esitatud reformiettepaneku järgi on piiskopkonnad piiskoppe ülalpidavad üksused (võiks ütelda kirikuvürstiriigid). See on nii luterlikus kui laiemas oikumeenilises maailmas üks üpris unikaalne mudel ja otstarbekus, mida EELK kavandab. Erinevalt peapiiskopist, kes on stiliseeritud EELK identiteedi ja tuleviku A-ks ja O-ks, ei ole piiskopid mitte piiskopkonna identiteedi kehastajad (nt piiskopkonna laiapõhjalise valimiskogu valitutena ja piiskopkonna nõukogu eesistujatena), vaid piiskopkonnast erineva EELK peapiiskopi asetäitjad ja abilised. Lühidalt: piiskopkonnad on eelkõige kohustatud olema piiskoppide ülalpidajad. EELK ise ei ole piiskopkond, vaid nende ülene suurus – „peapiiskopkond“.

Artikkel ei aita mõista piiskopkondade ja piiskoppide teoloogilist sisu ja tähendust ega sisalda piisavalt läbipaistvat ja konkreetset ülesannete, kulude (mille arvelt?), vajaduste ja võimaluste (ressursside – nii rahaliste kui mitterahaliste) ning tagajärgede kalkulatsioone (mille arvelt arendamine toimub? kust neid võetakse? kuhu jäetakse neid suunamata?). 

Artikkel tervikuna annab meile selgituse, et kirikukogu ees seisab ettepanek tugevdada EELK identiteeti peapiiskopi tugevdamise kaudu. Piiskopid ja piiskopkonnad – see tähendab tegelikult: peapiiskop ja peapiiskopkond – on EELK identiteet ja tulevik. 

Kas EELK identiteet seisneb sellise auhiilguse omistamises peapiiskopile? Kuhu jääb evangeelne luterlik arusaam, et ristikiriku ja ristiinimese tõelise identiteedi – Jumala enda kui usu ja osaduse elava lätte ning kristliku ja kirikliku elu kriteeriumi – leiame Kristuse risti ja kannatuse madaluses, Jumala lepitavas ja uueksloovas, solidaarses ja võimestavas armastuses? 

(Lõpp.)

 

 

 

 

Thomas-Andreas Põder, 

teoloogiaprofessor, EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppetooli juhataja