Kolmandat meest oleks vaja

Oli selline asi, et tahtsime ühte masinat osta. Mis masinat täpselt – pole tähtis. Ostmisega on nagu armastusega: see tõuseb üles, köeb ja põleb mõned päevad; ja siis see vaibub, tasaneb, kaob. Telestaar tunnistas, et läks ostukeskusesse, ei saanud pidama ja ostis kakskümmend paari kingi. Enamikku ta ei võtnud pakendi seest väljagi. No milleks nii palju?
Selle asemel et masinaid põllumajanduses või muus töös rakendada, olid need muutunud ostu-müügi objektiks. Üks müüja tunnistas avameelselt, et eelmisel kuul ta müüs masina ja sai 400 eurot kasumit – abiks ja lisaks miinimumpalgale. Püüti sisse- ja väljapumpamisega vaheltkasu teenida.
Internet näitas värvilist maailma laias panoraamis koduse laua peal. Müüjaid oli hästi palju ja ostjaid peaaegu polnudki. Kui kõik tahavad saada kasu, kes kannab siis kahju? Ajalooline küsimus. Üks ja sama asi ilmus teises paigas kohe jälle müügile. Lapselapsed müüsid ära vanaisade tehnika ja tundus, et maailma toimimiskord lastakse laiali avarustesse. Mingu kõik! Ise me oleme ka järgmisest nädalast Austraalias.
Neil päevil oli ostukirg üleval. Olime käinud ühes, teises ja kolmandas paigas vaatamas sama tüüpi masinaid. Kindel otsus tuleb raskelt – et jah, ma tahan seda. Mõneski paigas lõpetasin lausega: ei suuda otsustada. Ostmine oli omaette kunst. Üldine seaduspärasus sai kiiresti selgeks – risusid müüvad. Aga oli veel nüansse. Kuu jooksul tuli välja kaks juhtumit, kus masin oli saadud võla katteks. Kas siis röövitud või hõivatud vastaspoole käest. Dokumente muidugi polnud, tülid ja riiud, millega pidi siis kokku puutuma heauskne ostja.
Meile tundus, et ahvatleva masina taga on mingi kahtlane kamp. See virvarr telefoninumbrite ja helistajatega, jutu muutuvus. Selleks, et sinna kohale minna, oli vaja veel vähemalt kolmandat meest. Meile võidi seal kallale tungida. Kolmandat meest oleks vaja! Kust teda leida?

Pikemalt venitamata sõitsime pojaga linna. Siin maal ei teadnud suures ümbruses ühtegi inimest, kes sobiks. Inimesi lihtsalt polnud – nii kurvalt tuleb välja öelda. Linnaelanik Klikmani Rein mõlkus meeles. Reinost võib kasu olla; vanasti tegutses masinatega, kui kruusakallutajad sõelusid. Väike o nime lõpus tähendas, et Kliku juba keset päeva ümmargune oli. «Kõik on ühe kliki kaugusel,» ütlesin, sest esialgu tegi see ajastu loosung veel nalja.
Kliks polnud uuel Eesti ajal ühtegi päeva tööl käinud. Küsite: kuidas siis nii võimalik? Vastan: veerand rahvast ei tööta ja ei otsi ka aktiivselt tööd – minge küsige nende käest, kuidas nad saavad. Kõik nad kuidagi ära vingerdavad. Naljakas polnud aga üldse see, et Rein oligi jälle ümmargune. Selge, et päev ilma meelevedelat libistamata pole möödunud.
Ma kohe käsi pihku: «No tere, sõber … Tead, siuke värk, et ühte masinat oleks vaja vaatamas käia. Seal Tartu kandis. Tule kah kaasa, viskad pilgu peale. Sa nagu vana masinamees ja.» – «Äi tea, kuna te mõtlesite?» – «No täna, kohe oleks sõitnudki.» – «Äi, ma lubasin täämbä ühel puid aidata vedada Lasvale. Täämbä küll ei saa. Sa vaata Lehemetsa Joorut, äkki tema saab.»
Vestlus läks sinna suunda, et võõras mure on ikka sügavalt võõras mure. /…/

Helistasin sugulase pojale. Ta oli üheksateistaastane. Sain opereerida nende väheste võimalike isikutega, keda tundsin. Juba võrk ta leidis: «Kas Joonatan?» – «Jah.» – «Olen Roland, tädi Teesi mees. Tead mind küll.» – «Jah.» /…/
«Joonatan, kuule tead … sihuke asi, et meil oleks vaja ühte masinat vaatamas käia. Tartu kandis. Kas sa saad ka meiega kaasa tulla?» – «Millepärast mina pean sinna tulema?» – «No vaata, Joonatan, on selline juhtum elus, seal on parem, kui meid on rohkem.»
«Ei tea, ma ikka ei saa tulla,» ebales Joonatan veel rohkem, «ma pidin Elle-Mail elektrit sättima natukene. Täna ja homme.»
«Nojah, kui sa just pead. Mis siis teha sinuga,» lõpetasin kõne. Ebaõnnestus see katse Joonatani värvata oma isiklikku väesalka. Noorte kultuur on hoopis teistsugune. Meil vanakestel nendega suhtlemine tavaliselt ei õnnestu.

Karla oli talumees, meist kaheksa kilti eemal. Jälle kütusele tuli otsa, rattad pöörlevad, sõitsime kohale. Karlaga ajasime seda mahepõllumajanduse asja ja Karla oli piirkonna koordinaator. Küll Eestis on ikka ameteid: Säästva Arengu Instituudi projektijuht «Roheline Eesti 2022 ja pool».
Koordinaator Karla õiendas oma õue peal JUMZ-kopa kallal. Karlaga ei võinud kiirustada ega teda tagant torkida, seda me teadsime. Karla voolas aegamööda nagu laisk jõgi.
«Hällõu, Karla, kallis mees! Näed, häda ja mure on meid jälle sinu õuele toonud. Tead, siuke värk, et nüüd vist saame ka osta mingi tõstukilaadse asja. Olekski vaja seda vaatamas käia kusagil Tartu külje all. Mõtlesime, et tule sa ka kaasa; sa oled nendega jube palju kokku puutunud, oskad vaadata. Viimane ost, mis me ostsime, veoka, ei ole just väga õnnestunud. Asjatundjat meest on vaja.»
«Ota, kunas te mõtlesite sinna minna?» – «Täna õhtu oleks läinudki.» – «Kas sellega on nii kiire või?» – «Kihk on üleval, praegu nagu tahaks osta.» – «Kohe too nii kiire on?» küsis Karla.
«Piltide järgi tundub korralik. Hea asi võib ära ka minna, kui hind nõnda all on.» – «Lähe’ei nad kohegi. Need kuulutused seisavad seal kuude kaupa üleval. Liikumist on küll väga vähe.» – «No tuled siis kaasa või?»
«Kohe too nii kiire on?» pahameelitses Karla. «Järgmine nädal või kahe nädala pärast ma võin ikka tulla.»
Kui minema sõitsime, siis mõttes ma nimetasin Karlat härra Kiire.

Puusalu Arvi oli jälle omamoodi mees, sellepärast et ta töötas vallavalitsuses – ametnikuna. Mingite planeeringutega ta seal kamandab, mina ka täpselt ei tea. Seal neid istub mitmes toas. Kus sa siin ikka tööl käid? Vallavalitsus on üks koht, kus annab tööl käia. /…/
Arvil oli pea värskest pesemisest märg, kui ta välja tuli, ja kodus olid tal ka lakk-kingad jalas. Ma pidin kõvasti hinge kinni hoidma, et mitte naerma pursata.
«Arvikas, kuule, help for me, please! Aita, aita, kui sa saad! Tartus oleks vaja käia, ühte masinatükki vaadata. Tule meiega kaasa. Sa oled majandusmees, jagad neid arvestusi. Istume vähe maha, tead, vaatame, kas tasub osta või ei tasu.»
«Oleneb, kas Vask jõudis tagasi, muidu ma võiks tulla küll.» – «Kus see vallavanem on?» – «Pihkvas, kuberneri juures.» – «No oleks paras aeg nüüd õhtul ära käia.» – «Oleneb, kas naine nüüd jõuab tagasi. Uksed kõik lahti, muruniitmine pooleli.» – «Millest naise tulek oleneb?» – «Oleneb, kas ta sai piiri pealt läbi või peab seal veel kaua passima.» – «Millest piir oleneb?» – «Oh jumal, piir olenebki kõigest.» – «Tuled siis või?» – «Oleneb noh!»
Olenesime sealt minema, sest liiga palju olenes.

Kui me Mardi juures olime ja juttu rääkisime, tuli raadiost, et Eestis on 4,5% ettevõtjaid ja Euroopa Liidus tervikuna keskmiselt 9%. Mart keeras raadio vaiksemaks ja jätkas seletust: «Sul ei tasu see masina ost lihtsalt ära. Pole mõtet. Kõigi nende masinatega on üldine seaduspärasus selline, et tööd nendel ei ole.
Enamasti nad lihtsalt seisavad. Kas ta seisab sinu õue peal või mõne teise õue peal, mis seal vahet. Praegu toimub üleüldine üleminek lääne põllumajandustehnikale ja seda vana Vene rauda müüakse väga odavalt ära. Võib-olla see meelitab, et odavalt saab. Aga teha nendega ka midagi eriti pole.»
Filosoofilise haardega Mart näitas küla poole: «Vaata seda alevikku. No mis siin toimub? Väga vaikne on! Tasakesi vananeme ja väheneme. Kui keegi midagi ette võtab, küll see häda näeb. Kui selle masina oma õue peale tood, hakkad kohe talle hooldusremonti tegema. Üks remondiobjekt jälle juures! No on sul vaja, käpad õlised, seal jamada. Tegele parem millegi muuga. Mõtle oma mõtteid. Praegu on selline aeg, et läheme mittemidagitegemisega edasi. Ma pole mitu aastat isegi sõiduautot ostnud ja ma olen kogu aeg võitnud sellest, et pole ostnud.»
Küll rääkis palju täna ja rääkis mulle vastu, aga polnud tahtmist teda järgida. Huult närides ja murelikult eemaldusime. Veel oli natukene hoogu, et madalrõhulohust üle saada.

Trummeldasin sõrmedega vastu auto plastikut. See oli minu puhul märk mõttetööst, käis iseeneslikult. Teadmised olid otsas, sõitsime sihti hoomamata-aimamata linna poole tagasi. Ütlesin Kaidole: «Kui me otsustame sinna siiski kahekesi minna, peab kütust nagunii juurde võtma. Prooviks veel ühe õnneloosiga kedagi leida, vaatame, kas on tühi või täis.» Bensujaama sularahaautomaadi kohal pöörde peal märkasin tuttavat kuju.
«Näed, Tantsulõvi! Selle peategelasega ma töötasin kunagi ühes puidufirmas koos. Kui ta esmaspäeva õhtupoolikul ennast töökohale vedas, siis ta ringutas, haigutas ja teatas, et Eesti mees on tantsulõvi. Lõvi on mulle veel 300 krooni võlgu 2003. aastast. Pea kinni!» /…/
«Sind näeb ka nii harva nagu kuuvarjutust,» läks Lõvil silm märjaks.
«Igaüks oma orbiidil tiirleme, ei põrka kokku. Tead, väga ebaviisakas minust ilusal õhtul, aga kolmesada krooni tuletan meelde. Ehk võla kümnendaks aastapäevaks maksad ära?»
«Eesti kroonid on juba läinud ajaloo kolikasti. Nüüd peaks neid Eesti Panga keldrisse otsima minema.» – «Pole just vaja otsida. Meil on väheke abi vaja. Tahame Tartust ühte maru rasket mootorit ära tuua. Oleks lihtsalt vaja aidata peale tõsta. Tule istu, sõidame.» – «Ei noh, sõbramehi tuleb ikka avitada.»
Ja Tantsulõvi istuski autosse. Vaatasin, kuidas Kaido kütust paaki lasi, ja ei suutnud rõõmu uskuda – kas tõesti õnnestus abiline leida? Kui linnast välja hakkasime sõitma, kostis Tantsulõvi: «Kuule, pea siin kinni, ma võtan marketist pudeli õlut tee peale kaasa.» Ja Lõvi kadus kiirel käigul isesulguvate uste taha.
Olime juba 29 minutit oodanud ja üpris närviliseks muutunud. Helistasin talle. Telefonis kostis: «Kuule, ma sain Vilboga kokku. Norbeti Vilbert, tead küll, oli meil automaatik Holtzfoodis. Me oleme juba natuke kaugemal marketist. Tead, täna ei mängi ikka välja seda Tartu reisi.» Otsustasime operatsiooni ära jätta, kuna oli olnud nii palju ebaõnne.

* * *
Raudteeületuskoha ees süttis punane tuli, Kaido pidurdas järsult. Tuli igavene pikk rong, võis olla sada tsisterni. Pidurdamisega kukkus autopõrandale lahti piibliraamat. Võtsin ja lugesin seda juhusliku koha pealt (Luuka 14).
Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ta läkitas oma sulase kutsutuile ütlema: tulge. Kutsutud hakkasid endid kõik vabandama, et nad ei saa tulla. Üks oli ostnud põllu, teine viis paari härgi ja kolmas oli äsja võtnud naise. Keegi neist ei tahtnud tulla ega tulnud. Nõnda on elu.
Kui möödus ülipikk rong, avanes meie ees taas tee, uus perspektiiv kuhugi minna. Kerge heljum tee kohal.
Rannar Susi