Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kõigis on kõrvuti suur ja pisike inimene

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Einar Laigna ja tema elulooraamat. Indrek Petersoo

8. juulil Kiek in de Köki muuseumis 80. sünnipäeva tähistanud Einar Laigna esitles seal sõprade ringis oma elulooraamatut.

Elulooraamat „In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu“ on tagasivaade Einar Laigna eluteele, kus leidub kohtumisi suurepäraste inimestega ning loomulikult ka inimlike puuduste ja nõrkustega. Intervjueerinud Indrek Oper, kaasa aidanud Toomas Abiline, ümber kirjutanud Sigrid Abiline.
Indrek Petersoo, Einar Laigna elulooraamatu toimetaja, on öelnud: „Einar Laigna (snd 1937) on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane, käsitöömeister. Võrratu ajalootaju annab tema mõtetele erilise, ajastuteülese perspektiivi.
Einar Laignat on kardetud ja armastatud – ta on mees, kes ütleb tõtt. Laigna on väärtustanud füüsilist ja vaimset pingutust. Metallitöö, kulturism, filosoofia- ja teoloogiaõpingud, kõike on ta teinud kire ja andumusega, olles kujunenud mitmel alal eksperdiks ja õpetajaks. Oma elule vaadates tõdeb Einar Laigna vaid üht: „Olen kätel kantud!““
Kirjastuse Üksühene välja antud kõvakaaneline 263-leheküljeline raamat kannab uhket ümbrist ja viib lugeja lähiajaloo radadele läbi mehe silmade, kes on teeninud luterlikke kogudusi Läänemaal ja Amblas ning Aegviidus, aga nimetab, et 1973. aastal läks ta Märjamaa kogudust teenima juba katoliiklasena.
Einar Laigna astus 1965. a õppima EELK Usuteaduse Instituuti, mille lõpetas 1972. Ordineeriti 1967 aseõpetajaks ning määrati teenima Varbla, Karuse ja Hanila kogudust. Aastal 1970 andis ta Hanila kiriku võtmed kohalikku külanõukogusse ja sellega sulges Hanila kiriku.
Lõik raamatust: „Hanila kogudusse kuulusid lisaks ka Virtsu inimesed, aga see kant oli täiesti külm, teenistusel oli kohal alati ainult üks inimene. Talvisel ajal tuli sedagi ette, et Karusel, rääkimata Hanilast, ei olnud ühtegi inimest. /…/ Tühjale kirikule jutlustamine oli hea koolitus retoorika mõttes. Sportlasena oli mulle kõik ju alati ka treening.“ (Lk 121.)
Einar Laigna annab oma hinnangu nii luteri usule kui ka vennastekogudusele, aga see jäägu juba lugejatele avastada. Aga sel lainel, kui tähistame suure pidulikkusega reformatsiooni 500. aastapäeva, on päris üllatavgi lugeda Einar Laigna tõlgendust munk Martin Lutherist. Lõik raamatust: „Kloostrisse astumise ainsaks kriteeriumiks saab olla jäägitu armastus Jumala vastu, mitte mingid isiklikud läbielamised. Mungana oli Luther sõnakuulmatu.“ (Lk 144.)
Autor annab enesekindlalt hinnanguid temaga eluteel kokku puutunud inimestele. Veidi kummastav oli lugeda, kui ta kohtumisel president Lennart Meriga ütleb: „Kaalep ei ole minu jaoks mitte keegi“ (lk 213). Sel kohal ma takerdusin. Kuidas öelda auväärse literaadi Ain Kaalepi (snd 1926) kohta, et ta pole mitte keegi?!
Elulooraamatu lõpulehekülgedel tõdeb 80aastaseks saanud Einar Laigna, et võib tunda tänulikkust, et on kogenud inimeseks olemist meie kultuuris neljas seisuses: talupojana, käsitöölisena, vaimulikuna ja ohvitserina.
„Eluküpsena tõstab inimene oma pilgu tähistaevasse, kust ta on tulnud, sest on aeg hakata sinna tagasi minema. Kuidas kasutame meile antud elu hinge arenguks? Kui palju me maises elus oleme kasvatanud seda, mis väärib igavikku ilu ja rõõmu mõttes?“ (Lk 245.)
Raamat, mis paneb kaasa mõtlema.
Sirje Semm