Kogukonda ühendav kellamäng Viljandis
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Uudised / Number: 10. juuni 2015 Nr 26 /
Eesti lipu päeval 4. juunil pühitses piiskop Tiit Salumäe 35. rahvusvaheliste hansapäevade raames Viljandi Jaani kiriku uued kellad ja Hollandi kuninglikus valukojas valatud Eesti suurima kellamängu 25 kella.
Viljandis oli tunda suurürituse ettevalmistuse saginat: püstitati telke, Kondase keskuse juures riputati kujunduselemendina pesu üle tänavate kulgevatele pesunööridele, kuulda oli võõrkeelset juttu. Sellesse saginasse oli haaratud ka Jaani koguduse rahvas, kes valmistus õhtuseks kellamänguks.
Jaani kirikusse sisenedes kohtusin EELK Kirikumuusika Liidu esimehe Tuuliki Jürjoga, kes oli valmis näitama, kuidas kellamängu mängitakse. Väike pettumus puges hinge, kui kiriku rõdul asetses üsna tavaline süntesaator. Proua Jürjo säravad silmad ei lasknud mu pettumusel areneda
Ta kinnitas, et klahvid on ühendatud kelladega ja see pole üldse tavapärane: «Pill on nii eriline, et pidin paari päevaga ära õppima uue instrumendi. Rõdul mängides kostab kõrvu vaid veidi, õige heli on õues. Keeruliseks teeb mängu see, et kuuled klaveritooni ja seejärel kellatooni poole sekundi pärast.»
Tutvumas kelladega
Torni järskudel treppidel ühinen seltskonnaga, kellel, nagu selgub, on õhtusel üritusel oluline osa. Organist Kristel Aer esitab helilooja Tõnu Kõrvitsa spetsiaalselt kellamängule komponeeritud tunnusmeloodia. Enne tuleb aga päikeses säravate vasksete kelladega tutvuda.
Kristel Aer esitleb heliloojale päevakangelasi. Ka lapsed uurivad neid, eriti uudishimutsevad õpetaja Tiituse tütred Elsbet ja Ingel, otsides oma nimesid kelladelt. Leidmisrõõm on suur ja kui Elsbet lööb kellale, et heli kuulda, ümisevad tüdrukud tooni rahulolevalt kaasa.
Tunnusmeloodia tellimine oli Marko Tiituse idee. Helilooja pakkus välja Kristel Aer. Tõnu Kõrvits tunnistab, et sedavõrd eriline tellimus tekitas tal töö vastu suure uudishimu: «Ma arvan, et helilooja elus võib selline asi juhtuda vaid korra. Õpetaja Tiitus soovis, et meloodia oleks seotud 90. psalmist pärit mõttega: «Tulge tagasi, inimlapsed!». Komponeerisin psalmi sinna põhja ja peale kirjutasin mitme kihina Viljandimaalt pärit karjaselaulud, mis seda karja justkui tagasi kutsuvad. Sõnad on mõtteline alus. Teost võib põhimõtteliselt ka laulda.»
Idee algus
Kui Jaani koguduse delegatsioon käis eelmise aasta augustis uudistamas Kuusalu kellade helistamissüsteemi, siis orelimeister Toomas Mäeväli viskas õhku mõtte, et äkki soovivad mulgid tulevikus ka kellamängu oma tornist kuulda. Mõtteseeme langes viljakasse pinnasesse ja kellamängust saigi Viljandi kellade kordategemisprojekti kandepind, mis kõnetas Viljandi kogukonda nõnda, et poole aastaga kogunes pea 90 000 eurot.
Ülistuseks Loojale
Kellamängu avatseremooniale oli kogunenud muljetavaldav hulk inimesi. Pühitses piiskop Tiit Salumäe, kaasa teenisid õpetajad Marko Tiitus ja Allan Praats. Piiskop Salumäe kinnitas kõnes, et mõelda tuleb suurelt: «Kui suurelt on mõeldud ja Jumal on õnnistanud, siis võivad ka kõige imelisemad plaanid teostuda.» Lõpetuseks soovis piiskop Salumäe, et pühitsetavad kellad oleksid julgustuseks ja saatjaks, kõneleksid inglite keeli kõikidega ja ülistaksid suurt Loojat.
Pühitsustalituse järel kõlas esiettekandes Tõnu Kõrvitsa Viljandi kellamängu tunnusmuusika Kristel Aeru esituses. Kolmeminutiline teos algas rahulikus tempos ja kasvas rõõmsailmeliseks helgeks helisevaks kutseks tulla tagasi Looja juurde.
Järgnes Tuuliki Jürjo loodud ja esitatud rahvaviisi seadete popurrii. Lisaks kõlas Saksamaa hansalinna Briloni kellamäng, mis sobis oma diapasoonilt Viljandi Jaani kellamänguga.
Tänu ja tunnustus
Kellamängu järel tänati ning tunnustati annetajaid ja projekti «Tornikell meie linnas» kaasaaitajaid. Nimelise tornikella tunnistuse ja Gescheri kellavalukojas valatud väikese kella said esimesena suurannetajad Harri Juhani Aaltonen ja Jüri Ehasalu. Pärast keskööd lauldi sünnipäevalapsele Jüri Ehasalule laulu «Ma olen väike karjane».
Tänukirja saajate hulgas oli ka Viljandi linnapea Ando Kiviberg, kes ütles, et on suur rõõm olla ajaloolise sündmuse tunnistajaks, kellad kestavad sajandeid ja neid kuulevad ka meie järeltulevad põlved. Kiviberg lõpetas naljatlevalt: «Olen kindel, et edaspidi võivad viljandlased oma kodukoha ka kinnisilmi ära tunda!»
Kätlin Liimets