Kogudusetöö pakub rõõmu
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Uudised / Number: 21. august 2019 Nr 33 /
Rukkimaarjapäeval vastas telefonikõnele ikka rõõmsameelne ja reibas Kambja koguduse õpetaja kantsler Andrus Mõttus, kes oli valmis oma mõtteid suvest ja puhkusest jagama. Küll ütles ta, et on üks-kaks poolikut päeva tõesti puhanud ja veetnud selle oma perega. Nädala alguses mõelnud ta, et Tallinna ei sõida ja toimetab kodus. Ei saanud aga midagi tegema hakata, kui tuli ikkagi autosse istuda ja sõit ette võtta. Sarnaseid nädalaid on ennegi olnud, sest küsimusi, mida kantslerile lahendada saadetakse, on palju. Kui kohapeal jäävad probleemid lahendamata, pöördutakse kantsleri poole.
Mis see puhkus on, arutleb Andrus Mõttus. Tal on see õnnistus, et saab kiriku ja koguduse heaks töötada. Ta ütleb, et on võtnud koorma kanda: täidab nädala sees kantsleri kohuseid, nädalavahetusel puhkab kantsleritööst ja on koguduse päralt. Eelmisel nädalal sai ta osaleda Tartu Pauluse koguduses ameeriklaste läbiviidud seminaril ja harjutada inglise keelt. Eks seegi oli üks viis puhata.
Kogudusetöö on pakkunud palju rõõmu. Kambjas on sel aastal olnud kaheksa laulatust, oli leeriõnnistamine ja korra nädalas oodatakse teda hooldekodus. 14 aastat on ta pidanud Tartu Pauluse koguduses neljapäeviti Taizé palvust ja see pole kordagi ära jäänud. Kantsler ütleb, et saab teenimisest südamerahu. Palvuse, jumalateenistuse ärajätmine ei tule kõne allagi. Loodetud puhkuse asemel mõjuks see vastupidiselt.
Ta ütleb, et täna on puhkuse aeg, aga eeloleval nädalavahetusel on üks laulatus ja kolm ristimist. Nendeks tuleb valmistuda nagu ka jumalateenistuseks. Ju mulle on antud selline elu, sõnab ta ja tõdeb, et vahel keerame omast tarkusest vinti üle, vahel oleme mõne koha peal laisad.
Kindlasti sooviks ta oma perega rohkem koos olla, õnneks käisid nad koos Vudilas lustimas. Andrus Mõttuse soov on purjelauaga purjetama minna. Aga siis, kui on vaba aega, pole alati suurt tuult. Nii kipub see rohkem unistus olema. Aga sportimine talle meeldib ja ta on kodus tekitanud sportimise võimaluse. Ja räägib anekdootlikuna tunduva loo, kuidas käis kaks nädalat tagasi võistlemas.
Nimelt harrastab Andrus Mõttus motokrossi jalgrattaga. Võistlust ei tahtnud ta ära jätta, aga ajaliselt pressis laulatus peale. Ja mis siis kirikuõpetaja tegi? Läks võistlema, teel laulatusele vahetas autos riided ja jõudis õigeks ajaks – pruutpaar ei pidanud õpetajat ootama. Selline lahendus nõuab muidugi pere head koostööd ja toetust.
Ta küsib, mis teeb elu elamisväärseks. Kas meenutada puhkust rannaliival või taolisi hetki? Kristlasena tunneb ta, et meile antakse parajal määral kohustusi ja on tänulik, et saab oma andeid kasutada. Ta kinnitab, et nii oma vaimu kui ka vaimu templit peab jooksvalt korras ja tasakaalus hoidma.
Rita Puidet