Koerus pühitseti urnimüür ja avati näitus

Tähistades Koeru Maarja-Magdaleena kiriku 734. aastapäeva avati madlipäeval, 22. juulil Koeru kirikuaias omalaadne urnimüür ja kirikus arheoloogiliste leidude näitus.

Pühitsustalituse pidas piiskop Tiit Salumäe, keda assisteerisid Järva praost Katrin-Helena Melder ja kogudust teeniv diakon Jaanus Tammiste. Urnimüüri valmistasid arhitekt Allan Strusi jooniste järgi Ahja kivimeistrid osaühingust Mauleman. See läks maksma üle 85 000 euro. 32 000 euroga rahastas Eesti riik, Järva vald andis 3500 eurot ja ülejäänud rahastus on rendilepingutega kaetud jakogunenud annetustest. Jätkuvalt oodatakse annetusi (EE721010220262691221, EELK Koeru kogudus, selgitus: urnimüüri annetus).

Samal päeval avati kirikus näitus arheoloogiliste kaevamiste leidudest, mis on kogudusele deponeeritud tähtajalise lepinguga ja nüüdsest huvilistele püsiekspositsioonina eksponeeritud. 

Idee Ojamaalt

Kõik algas soovist teha korda kirikuaeda ümbritsev ajahamba poolt puretud müür koos väravatega, tunnistas koguduse nõukogu liige Jüri Ilves Eesti Kirikule. Ta nentis, et koguduseliikmena on ta pikemalt valutanud südant hooletusse jäänud aia pärast, aga sajakonna liikmega kogudusel puudus võimekus rahamahukate tööde tegemiseks. 

Ilvese sõnul soovitas muinsuskaitse alustada ajaloolise müüri asemele uue rajamisest. Oli mõte siduda see urnipaigaldamise võimekusega. Arheoloog Mauri Kiudsoo juhtimisel kaevati kraav kirikumõisa ajaloolisele territooriumile, mis viimase maareformiga jõudis Koeru hooldekodu omandisse. 

„Kogudus teeb kummarduse oma naabrile hooldekodule, kus oldi väga mõistvad ega tehtud takistusi urniseina rajamiseks,“ rõhutab Ilves. Samuti on ta rõõmus, et arheoloogilised kaevamised ei toonud esile ühtegi matust, mis oleks tõmmanud kriipsu plaanidele. „Vana müür jookseb haudade vahelt, sinna ei oleks me uut müüri matuste pärast ehitada saanud. 

„Alustasime juba 2019. aastal. Projekt on suurem, tänaseks oleme valmis saanud vaid ühe etapi. Mõte kogu müür korda teha ei ole aga kuhugi kadunud,“ selgitab Jüri Ilves, täiendades, et kuna müüri ladumiseks kasutatakse lubimörti, tuleb tööd lõpetada kaks kuud enne külmade saabumist.

Ilvese sõnul tehti tihedat koostööd arhitektiga. „Külastasime idee saamiseks urnimüüre kodu- ja välismaal. Käisime Tartus, Roomas ja Gotlandil,“ räägib ta ja tunnistab, et kõige otsesemalt on Koeru urnisein mõjutatud Gotlandil nähtust. 

Urnimüüris on veel ruumi

„Meie müür on ajaloolise müüri jätk – uus müür kohtub vanaga põhjavärava juures,“ selgitab Ilves. Tema sõnul on tegemist 45 meetri pikkuse müüriga, kus on 42 nišši ja ühte urnikambrisse mahub kaks tuhaurni. 

Huvi on suur. Hetkel on juba pooled urnikambrid broneeritud. Huviline peab rendilepingu sõlmima 20 aastaks kogudusega ja tasuma renditasu, lepingut on võimalik hiljem 20 a pikendada. Aastane hooldustasu on 100 eurot. Selle eest korrastatakse urniseina esine, võimalus on hoida urnikambri ees küünalt põlemas. „Lepingu tasudest laekunud rahaga hoiame korras tervikuna kirikuaeda, mitte kitsalt müüri ümbrust,“ sõnab Ilves.

Praostkonna esimene

Koeru urnimüür on praostkonnas esimene. Praost Melder on rõõmus, et ühe ajaloolise kihelkonnakiriku ümbrus on korda saamas. „Teiseks eesmärgiks on uute matmispaikade loomine. Kui aktiivset matmist Koeru kirikuaeda enam ei toimu, siis nüüd on see taas urnimatuste näol võimalik. Järva praostkonnas on see esimene kolumbaarium,“ selgitab praost ja kinnitab, et arhitektuuriliselt sobib paekivist urnisein kirikuaeda hästi. 

„Mind isiklikult on teinud murelikuks inimeste toimimine oma lähedaste tuhaga, eriti järjest süvenev viis puistata tuhk lihtsalt loodusesse. Me ei peaks minema kaasa kõige uuenduslikuga, sest pikemas perspektiivis teeksime selle tendentsi jätkudes ennast rahvana juurtetuks ja kaotaksime põlvkonna nähtava sideme, milleks ju matmispaigad on. Koeru loodud urnisein annab võimaluse urnid väärikalt matta ja lähedaste mälestust säilitada,“ toonitab Melder.

Liina Raudvassar