Kodumõtteid

Kristus kannatas ja läks vastu ristisurmale. Tema kannatused ristisambal aga ei olnud midagi nende kannatuste kõrval, mis tal hinges tuli läbi võidelda ja võita.
Me teame, et Jeesust kiusati kõrbes, ta põgenes hooti jälle üksindusse palvele ja üheteistkümnendalgi tunnil tuli palve ta huultele: «Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!» (Matt. 26:39).
Oli tarvis palju jõudu, et ta suutis minna ülesse oma elu Jeruusalemma, kus kõik pidi saama viidud lõpule. Me teame, et need olid tema tõelised kannatamishetked, millal ta tundis jõudu raugevat. Teame aga ka, et nendel aegadel ta seisis palves Isa ees ja tuli sealt tagasi tugevana, karastatuna ning jätkas jõurikkalt oma teekonda Jeruusalemma poole.
Ta nägi ristisurma oma silmade ees. Ometi ta ei põgenenud selle eest, vaid läks sellele vastu, ei pimesi, vaid täie teadvusega kui oma eluülesandele.

Rein Neggo, «Kodumõtteid».
Eesti Kirik, 2004.