Klubikirikust ja piiblitõlgendusest

Eelmisest Eesti Kirikust võisime lugeda Tarmo Toomi haruldaselt suurepärast artiklit «Klubikirik», kus tsiteeriti pikalt ajakirja The Economist ning vaagiti kriitiliselt klubiliste megakirikute ümber koondunud ameerika kristluse «tugevuse» põhjuseid.

Üks nendest kõlas järgmiselt: «Megakirikud võidavad endale tuhandeid pooldajaid vastuvõtu-latti madalale lastes.» Tõsi, nii on võimalik kasvatada koguduseliikmete arvu, ehkki – nagu leiab õigusega Tarmo Toom – kristlik sõnum ja kirik endale omases tähenduses taanduvad seal peaaegu olematuks.

Eestis võime kohata risti vastupidist kavatsust: väidetakse, et vastuvõtu-latti tõstes pidavat inimesed hakkama kirikust rohkem lugu pidama, mis omakorda pidavat võimaldama kiriku tugevnemist. Mida tahetakse sel teel saavutada? Kas märgatakse, et kiriku tugevdamine nõuetehulga suurendamise kaudu, mis tõrjub eemale «leiged», tähendab kiriku sihilikku kokkukuivatamist? Kui see oleks EELK poliitika, siis peaks kirik kiiresti ette valmistama ka strateegiaid kokkutõmbumiseks, nähes just «püha jäägi» väljafiltreerimises oma tugevust.

Mina isiklikult eelistaksin Taizé-liikumise stiili: teha kõik lihtsaks (st madaldada vastuvõtu-latti), kuid mitte reeta kiriku ülesannet (ja mitte palju hoolida arvudest). Ka ei tuleks ennast üle koormata (ja viimaks ära kurnata) muu kõrvalisega, mis ei kuulu kiriku repertuaari (klubiline tegevus, laagrite hulga üleuputus jne) – kõike seda tuleb teha mõõdukalt. Rõhk peaks olema vaimulike tegevusel, ilmikkond jääb kõikuvamaks suuruseks. Küllap Jumal koondab koguduste ümber ka tõsiseid ilmikuid.

Samuti pole vaja võidelda nn liberaalse teoloogia vastu, mis suhtes me olevat läänest u 30–40 aastat maas, nagu vihjas rootsi naisvaimulik Susan Senter ja millele eelmises Eesti Kirikus valuliselt reageeris Peeter Randmäe.

Paljad negatsioonid ei suuda kindlasti kõigutada lääne suurkirikuis ja teoloogias valitsevat arusaama, et Piibel ja Jumala sõna ei ole absoluutselt kattuvad. Aastakümneid on nii õpetatud ka Usuteaduse Instituudis ja Tartu Ülikoolis. Nii nagu Jeesus on Jumal ja inimene, on ka Piibel Jumala sõna inimeste sõna kaudu – üksnes jumalik pool on tingimatu ja eksimatu, inimlik pool aga tinglik ning kultuuriliselt tingitud.

Kui palju keegi sellise arusaamaga nõustub, on tema isikliku usu küsimus – laial rindel on ammu võitnud ajaloolis-kriitiline piiblieksegees. Pole mõtet võidelda Susan Senteri vastu, kelle väited ei sisalda midagi erakordset läänemaailma kontekstis (kuhu kuulume Euroopa Liidus ka meie). Meilgi on õpetatud teoloogiat teadusliku eksegeesi alusel ja kui see enam ei meeldi, siis on võimalik teha kannapöörde ning hüljata seni kehtinud teoloogilise hariduse teaduslikkuse printsiibid.

Siiski mulle tundub, et paanitseda pole põhjust – ka mitte liberalismi jätkuvat pealetungi kogedes. Mis tulema peab, see tuleb, kuid kõike ei pruugi aktsepteerida. Loota võib ka seda, et teoloogia, mis ei täida oma ülesannet, lõppude lõpuks ikkagi kaob. Tegutsegem siis pigem positiivselt kristliku usu ja kiriku teenistuses – sellega astume iseenesest, ka ilma võitluseta, kristliku sõnumi moonutuste vastu.

Arne Hiob