KLPRi saamisloost 1. osa

1.

Kuna tänavu möödub 30 aastat „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ ilmumisest, on kindlasti põhjust selle väljaande saamislugu meenutada. Püüan seda teha oma subjektiivsest vaatenurgast, toetudes peamiselt Ivar-Jaak Salumäe mõtisklustele hümnoloogilises kogumikus „Kelle laule me laulame“ (2001) ja Usuteaduslikus Ajakirjas nr 2, 2003, samuti põgusale tööle arhiivimaterjalidega. 

Sirvinuna seal tuhandeid lehekülgi, tõstatab Salumäe küsimuse: kas sellesisulised kirjapanekud väärivad vaeva ja kes neid loeb? Tsiteerin: „Ülla ja kättesaamatu eeskujuna seisab mu silme ees dr. theol. Toomas Pauli ligi 900-leheküljeline monograafia „Eesti piiblitõlke ajalugu“. Küllap vääriks eesti lauluraamatu ajalugu samasugust uurimust ning küllap keegi kunagi selle ka kirjutab.“¹ Käesoleva ettekandega tahan teidki innustada sellist uurimust ette võtma ja samas seni tehtule toetudes keskenduma uue lauluraamatu väljaandmisele.

Mina jõudsin lauluraamatukomisjoni ajal, kui koosolekud olid juba alanud. Komisjoni töö oli mõeldud mulle karistuseks, sest olin noore mehena saatnud komisjonile kriitilise kirja nende välja antud laululehtede kohta, mispeale kutsutigi mind selles töös ise osalema. See oli aasta 1982. 

Eellugu

Kasvasin üles vana „Uue lauluraamatuga“, mille esmatrükk ilmus 1899. aastal 635 lauluga ja millest mu lapsepõlves valis kohalik kirikuõpetaja pea iga jumalateenistuse lõpulauluks nr 10 – „Õnnista ja hoia“. Hilisemates kordustrükkides lisati küll laule juurde – 1957. a Rootsi väljaandes oli neid juba 748. Jumalateenistusel neid siiski kasutada ei saanud, sest osal kirikulistel olid varasemad väljaanded. Rootsi väljaannetest jõudis Eestisse vaid üksikuid eksemplare.

Kui kirikuõpetajana Räpinas töötasin, oli kantselei riiul ikka veel lookas „Tarto-ma-kele Laulu-Ramatutest“ (1886), millest alles hiljaaegu jumalateenistusel lauldi. Matustel soovitasin perekonnale, et nad lahkunule kuulunud „Uut lauluraamatut“ kirstu kaasa ei paneks, nagu kombeks, vaid pärandaksid selle lastele või lastelastele. Uute lauluraamatute tulekut polnud ju loota. Kristlastest noortele oli kiriku lauluraamat sageli esmaseks eksootiliseks ukseks gooti kirjas raamatute maailma.

Kiriku kammitsemine mineviku külge oli tollal riikliku poliitika eesmärk. Senise lauluraamatu aegumist tajusid ja tunnistasid ka kirikujuhid. Kohe sõja järel, 1956. aastal, moodustati kuueliikmeline lauluraamatukomisjon. See suutis juba 1958. aastaks kokku panna kaheosalise käsikirja, mille esimene osa sisaldas 466 redigeeritud laulu ning teine 190 algupärast ja tõlgitud laulu. Käsikirjas tõdeti, et „Uus lauluraamat“ on „jõudnud samasse olukorda, kuhu jõudsid kunagi ta eelkäijad: ta ei vasta enam laululiselt ega keeleliselt Kiriku tänapäeva-nõuetele“.² Riigi „tänapäeva-nõuetele“ ei vastanud aga usulise kirjanduse väljaandmine ning 1960. a lõpetas komisjon töö. 70ndatel tegutses küll ka Välis-Eesti lauluraamatukomisjon, kuhu kuulus liikmeid mitmelt mandrilt. Suheldi peamiselt kirjavahetuse teel, töö edenes aga visalt. Siiski koguti ja süstematiseeriti hulk materjali. Kodu-Eestis leidus samal ajal vaevalt neid, kes uskusid võimalusse anda lauluraamat välja nõukogude võimu all. Siiski asuti taas töö juurde, lootes Jumala imele.  

Komisjonide koosseis ja koostöö

1976. aastal moodustas konsistoorium lauluraamatukomisjoni, kuhu kuulusid peapiiskop Alfred Tooming esimehena, assessor Ago Viljari, praost Toomas Paul, õpetajad Jaak Salumäe, Tiit Salumäe ja Armand Leimann. Järgnevatel aastatel koosseis muutus: peapiiskop Toominga surma järel asus esimehe kohale peapiiskop Edgar Hark, seejärel peapiiskop Kuno Pajula. Komisjonist lahkusid Ago Viljari ja Toomas Paul. Lisandusid Einar Soone, Joel Luhamets ja mina. Muusikuid esindas prof Hugo Lepnurm. Piiskopid tavaliselt koosolekust osa ei võtnud. Töö korraldajaks ja hingeks oli komisjoni sekretär Ivar-Jaak Salumäe.

Koosolekud toimusid keskeltläbi kord kuus, välja arvatud suvel. Need olid omajagu väsitavad, aga ka innustavad. Näiteks kulus meil Armand Leimanniga üksnes sõidule ligi kümme tundi päevas, töö aega Tallinnas jäi neli-viis tundi. Õnneks oli see tõeline kvaliteetaeg. Laulutekstide redigeerimisel vallanduv keeleliste ja teoloogiliste assotsiatsioonide laviin pakkus mitte ainult mõtteainet, vaid ka ohtralt nalja ja naeru. 

Paralleelselt asuti asja kallale ka Välis-Eestis. 1981. aastal tõstatas praost Andres Taul „Uue lauluraamatu“ redigeerimise küsimuse ning peatselt moodustatigi viieliikmeline komitee eesotsas tema endaga. Sooviks oli igati ajakohane lauluraamat. Põhitöö raskust kandsid kolm meest: Andres Taul, Thomas Vaga ja Roman Toi. Kuna eestlased elasid diasporaas hajutatult ega pääsenud alati kirikusse, otsustati lisada raamatusse ka pühakirjatekstid ja palved, et kõigil oleks võimalik kirikuaastale kaasa elada. See idee teostuski.

---

¹ Ivar-Jaak Salumäe, „Miks „Kiriku laulu- ja palveraamat“ on selline nagu ta on? Teine mõtisklus“. – Usuteaduslik Ajakiri 2, 2003, lk 75–76.

²  KLPR, Eessõna, lk VI–VII.

(Järgneb.)

Andres Põder, emeriitpeapiiskop