Kisendad, kodumaa!

Ükski võim
ei saa
sulgeda suud,
karjeks avatud
suud
meie maa,
meie õiguse
järele.
Ka siis, kui meie
hõim
selga saab
surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust
kõues,
kanarbikus ja
soos,
sügissajus ja
rajuhoos
õiguse järele.

Sinu käed nad aheldanud,
kodumaa,
peksnud narmaiks
su piha.
Aga su vabadusiha
murda ei saa
võõra piits ega
kepp.
Vaevakask ja
maarjalepp
nurmedel mullani
maas.

Aga nad ei sure,
vaid tõusevad
taas,
siis kui sureb
meie mure.

Pilved pahempidi
karjun,
killu kisendan
kuust.
Mu kisendus
lõigaku läbi
teie lihast ja
luust!
Tükkideks
kisendan taeva,
kisendan mustaks
päikese!
Kisendan, kuni
teil väikese
ja vahva
maa ning rahva
kannatuse ja
vaeva
pärast on
häbi!

Kalju Lepik

«Nägu koduaknas»
(1946) kogumikust «60 luuletust».