Kirjasõna ei kao

Kodu-Eestis ilmuv EELK nädalaleht Eesti Kirik tähistab 6. märtsil Tartus oma 80. aastapäeva piduliku konverentsiga, kuhu on kutsutud osalema ja ettekandeid pidama kõiki usueluga tegelevaid kaasmaalasi igalt viielt kontinendilt.
Eesti Kiriku proovinumber ilmus 1923. aasta jõuludeks ja alustas nädalalehena ilmumist 1924. aasta alul. Väljaandjaks oli konsistoorium ja peatoimetajaks hilisem piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, vastutavaks toimetajaks Artur Sommer.
Peagi kinnitati vastutavaks ja tegevtoimetajaks õpetaja Jakob Aunver, kes oli sel ametikohal kuni Eesti Kiriku sulgemiseni 22. augustil 1940 võõra ülemvõimu korraldusel.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ajaleht Eesti Kirik alustas taasilmumist 4. märtsil 1990 Tartus ja peatoimetajaks on alates 17. jaanuarist 1996 Sirje Semm.
Eesti rahva kannatuste aastad
Nende arv, kes isiklikult olid tunnistajaks meie armsa sünnimaa ja rahva hävingule ja kannatustele, on lähiaastatel lõpule jõudmas ja järeltulevad põlvkonnad elavad olevikus ning näevad tulevikku ainult heledates värvides.
On siiski põhjust meenutada II maailmasõja sündmusi, kus meie ühemiljoniline rahvas oli malemängu etturiteks. 1. septembril 1939 puhkes Saksa-Poola sõda. 28. septembril kirjutati alla Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele vastastikuse abistamise paktile. 15. oktoobril 1939 kirjutati alla sakslaste ümberasumist korraldavale Eesti ja Saksa riigi vahelisele protokollile.
18. oktoobril algas Nõukogude Liidu sõjaväe sissemarss nende lubatud baasidesse ja lahkus esimene laev ümberasujatega Saksamaale. Eestis oli 170 kogudust ja 227 õpetajat. Oktoobris 1939 lahkusid Eestist kõik baltisaksa vaimulikud, arvult 53 õpetajat ja 3 emeeritust.
Vastavalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu salaleppele 23. augustist 1939 esitas Nõukogude Liit 14. juunil 1940 ultimaatumi Leedule ja okupeeris selle 1. juunil. Järgmisel päeval esitati ultimaatum Eestile ja Lätile, mis otsustati vastu võtta.
Okupatsiooniväed ületasid riigipiiri 17. juuni varahommikul. Algas totaalne okupatsioon. 21. juunil toimus «töörahva ülestõus» ja Zdanovi nõude kohaselt astus ametisse J. Vares-Barbaruse valitsus.
Edasises oli eesti rahvas ainult pealtvaatajaks, kuidas 14.–15. juulil 1940 toimusid ilma vastaskandidaatideta Riigikogu valimised ja 21. juulil 1940 kuulutati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. 6. augustil NSVL Ülemnõukogu rahuldas ENSV palve ja meist sai Nõukogude Liidu 15. liiduvabariik. Kõike, mis sellele järgnes, võib kokkuvõtvalt nimetada katastroofiks ja hävinguks.
Usumärtrid
Kirik oli põhimõtteliselt määratud likvideerimisele. Kirikule keelati usuliste talituste toimetamine väljaspool kiriku ruumi. Kirikul oli keelatud liikmeilt võtta liikmemaksu, võeti administratiivsed ja juriidilised õigused. Leeriõpetus pidi lõpetatama, samuti usuõpetuse andmine koolides.
Arreteeriti poliitikategelasi, riigiametnikke, sõjaväejuhte, politseinikke, avaliku elu tuntud kujusid ja kirikuinimesi. Kadusid silmapaistvad vaimulikud. Kommunistliku okupatsiooni ajal mõrvati 2 eesti vaimulikku – praost Jaak Varik ja õpetaja Aksel Vooremaa, 17 vaimulikku arreteeriti ning 6 kirikuõpetajat mobiliseeriti.
Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Julius Juhkentaal mobiliseeriti 1941. aasta suvel ja ta kirjutab oma mälestustes: «Kui Ülemiste raudteejaamast pikk loomavaguneist koosnev ja noorte elujõuliste meestega täiskiilutud rong aeglaselt ja nagu vastumeelselt liikuma hakkas vastu tumedale, tundmatule tulevikule… Piiril heitsime veelkord pilgu sünnimaa metsadele ja väljadele. Paljudele meist oli see viimseks jumalagajätuks…
1941. aasta oktoobriks algas surmamarss kaugele põhja metsatöödele. Ei suuda ega oska enam kuidagi kirjeldada neid kannatusi ja vaeva, mida pidime taluma sellel üle sajakilomeetrisel teekonnal. Jõudsime soisesse metsa. Igasse väikesesse palkmajja suruti 250 meest. Ühised hädad, mured ja vaevad ootasid meid. Kurnav töö, nälg, külm, puudulik riietus, täid päeval ja lutikad öösel. Seitse päeva tööd nädalas, töönormid olid kõrged ja neid tõsteti pidevalt. Tuikudes ja vaarudes liikus surmani väsinud meeste rida õhtuti koju.
Sellest olukorrast lunastas ainult surm. Ei mäleta enam nimesid, kes meie majatagusele mäenõlvakule igaveseks puhkama jäid. Mäletan ainult kergejõustiklast Gustav Sulet, kes 1942. aasta kevadel piineldes suri.»
Mahajäetud kodumaa
Saksa okupatsioon 1941 kuni 1944 septembrini oli kirikule nagu vaheaeg hingetõmbamiseks. 1943. aastal võis järeldada, et pööre liitlaste kasuks on toimumas ja meid ähvardab jällegi oht idast.
29. juunil 1944 otsustati konsistooriumis määrata EELK piiskopi asendamise järjekord. Kirik oli ette valmistatud halvimaks. Sakslased taandusid Eestist mõne päeva jooksul ja punaarmee jõudis ilma erilise vastupanuta 22. septembril 1944 Tallinna.
Läände põgenes umbes 75 000 kaasmaalast, nende seas 72 vaimulikku, 12 usuteaduse kandidaati ja üliõpilast. Rootsi jõudis piiskop (30. jaan 1957 peapiiskop) dr Johan Kõpp ja 27 eesti kirikuõpetajat. Saksamaale pääses vikaarpiiskop J. O. Lauri ja 41 kirikuõpetajat.
Ajaloo kestel on mõnigi kord juhtunud, et inimesed usu tagakiusamise tõttu on olnud sunnitud oma kodumaa maha jätma ning võõrsilt varju ja julgeolekut otsima. Meie ei otsinud kergemat elu ega kartnud raskusi 1944. aasta sügisel hädaohtlikule teekonnale asudes. Me pidasime paremaks vastu minna teadmatule ja raskele pagulaselule kui jääda okupeeritud kodumaale oma südametunnistuse vastu.
Eestlaste koondumine
Rootsis algas kiriklik tegevus 1944. aasta septembris, kui esimeste põgenikega saabusid ka esimesed eesti vaimulikud. Juba sama aasta novembris kujunes kiriklik tegevus kavakindlamaks, mil Rootsi kiriku poolt kujundati Balti kirikukontor.
26. juunil 1946. aastal saatis piiskop dr Johan Kõpp kiriku liikmetele ringkirja, milles ta neid üles kutsus asutama kohtades kogudusi ja valima neile juhatusi.
Mõne aasta kestel kasvas tegelikust elust välja tarvidus veel kindlamalt siduda paguluses tekkinud kiriklikku korda kodumaal valitsenud korraga, mis kirikuliikmetele armsaks saanud. Viimane põhines Eesti Vabariigis kehtinud Eesti Ev.-Luteri Usu Kiriku põhimäärustel. Needsamad põhimäärused otsustas Eesti piiskop võtta ka eksiilis koguduste ja kiriku tegevuse aluseks ja teatas sellest kõigile eesti kogudustele ringkirjaga 1949. aasta juunis.
Saksamaal koguneti pärast II maailmasõja lõppu nn DP-laagritesse. Kirikutegevus oli vilgas. Suuremates keskustes peeti jumalateenistusi kirikutes, mida sakslased andsid tasuta kasutada. Kiriklikel teenistustel esinesid laulukoorid, solistid ja külalisõpetajad. Juba 1945. aastal korraldati kümneid leeriõpetusi. Geislingenis toimus esimene leer 12. septembril 1945 ja teine 16. detsembril 61 leerilapsega. Briti tsoonis Meerbeckis õnnistati 2. detsembril 1945 15 noort.
Vajadus kristliku lehe järele
Pea igas suuremas laagris ilmusid informatsiooniks mõneleheküljelised nn laagrilehed. Ajaleht Eesti Rada alustas ilmumist 29. septembril 1945 ja ilmub tänaseni. Lüübekis ilmus ajaleht Sõnumid ja kiriku ajakiri Kirikuleht alustas ilmumist Geislingenis 20. märtsil 1946. Seda toimetas abipraost Aleksander Hinno sügiseni 1946. Kirikulehe toimetajaks Saksamaal oli aastail 1951–1955 õpetaja Konrad Veem (tulevane peapiiskop), kuni tema asumiseni Rootsi. Kirikuleht lõpetas ilmumise, kuna enamus eestlasi oli emigreerunud ülemeremaadesse.
Okupeeritud Kodu-Eestis ei ilmunud enam nädalaleht Eesti Kirik. Paguluses (nüüd Välis-Eestis) oli vajadus kirikliku ühtluse nõudele ja sidepidamisele piiskop Johan Kõpuga oma ajakirja, häälekandja järele. Praost Jakob Aunver oli Rootsi pääsenud ja nii sai temast paguluses ilmuva Eesti Kiriku toimetaja ja ajalehe aadressiks tema kodu Uppsalas. Toimetaja pöördus kiriklikul tööpõllul töötajate poole palvega sisustada ja rikastada kuus korda aastas ilmuvat uut häälekandjat.
Meie Välis-Eesti (pagulaskiriku) tööpõld ei piirdu mitte ainult ühe maa või riigiga, vaid ulatub kõikjale, kuhu kaasmaalased elama on asunud.
Algus oli Rootsis
Meie häälekandja Eesti Kirik alustas ilmumist Rootsis detsembris 1950. Vastutav väljaandja oli 30 aastat meile sõbralik Rootsi piiskop Sven Danell kuni 1981. aastani. Temale järgnes peapiiskop Konrad Veem kuni 1989. aastani, mil Eesti Kiriku toimetamine toodi Kanadasse. Piiskop Karl Raudsepp oli vastutav toimetaja kuni surmani 18. juunil 1992.
Peapiiskop Udo Petersoo on tänaseni olnud vastutav toimetaja ja andku Kõigevägevam talle head tervist veel paljudeks aastateks olla meile juhiks ja teenäitajaks.
Rootsis oli Eesti Kiriku toimetajaks 1951 kuni 1974 praost Jakob Aunver. Alates 1952. aastast ilmus Eesti Kirik kuukirjana kahe kaksiknumbriga suvekuudel. 1975. aastal toimus muutus. Toimetuse etteotsa asus peapiiskop Konrad Veem ja edaspidi ilmus kuus numbrit aastas ja toimetuse asukohaks sai E.E.L.K. Konsistoorium Stockholmis.
Septembris 1976 asus peatoimetaja kohale praost Richard Koolmeister ja toimetuse tööst jäi haigestumise tõttu eemale kauaaegne Eesti Kiriku eestvedaja praost Jakob Aunver, kes lahkus 18. jaanuaril 1978 Jumala kutsel siit maailmast.
Muudatused ilmumises
Peale peatoimetaja Richard Koolmeistri surma 5. juunil 1981 oli vaja teha põhilisi muudatusi. Vastutavaks väljaandjaks sai peapiiskop Konrad Veem ja moodustati ülemaailmne toimetus: Rootsist assessor Elmar Tõldsepp, Kanadas piiskop K. Raudsepp ja assessor Oskar Puhm, Inglismaal praost Jaak Taul, Saksamaal praost Toomas Põld, Austraalias praost Einar Kiviste, USAs praost Rudolf Kiviranna, praost Rudolf Reinaru ja prof Arthur Võõbus.
Tingituna trüki- ja postikulude järjekindlast tõusust tehti kulude kokkuhoiu eesmärgil otsus, et Eesti Kirik hakkab 1982. a ilmuma veerandaasta ajakirjana, iga number 48 lehekülge.
Nii ilmus Eesti Kirik Stockholmis kuni 1988. aasta lõpuni peapiiskop Konrad Veemi juhtimisel ja viis aastat oli tegevtoimetajaks Ervin Pütsep, kes kirjutas viimases Rootsis toimetatud Eesti Kirikus: «Peapiiskop Konrad Veem on mulle andnud täieliku sõltumatuse, mille eest ma olen talle väga tänulik. Nüüd jätan jumalaga oma lugejaskonnaga.
Ma tänan kõiki, kes on näidanud omapoolset head suhtumist ja Eesti Kirikut toetanud, eelkõige kõiki kaastöölisi. Minu head soovid on nendega, kes minu tööd jätkama hakkavad.»
Eesti Kirik Kanadas jätkab ilmumist
Eesti Kiriku toimetus ja talitus asusid 1989. aastal Torontosse. Peapiiskop Konrad Veem kirjutas: «Ajakiri on E.E.L.K. Konsistooriumi häälekandja ja Torontos asuvad E.E.L.K. piiskop ning kaks konsistooriumi assessorit. Kanada koguduste elav kirikuelu moodustab iseenesest soodsa tausta ajakirja vaimule, mis kajastub loodetavasti ka ajakirja veergudel. Uuele tegevtoimetajale ning talituse kolleegiumile soovib Konsistoorium head kätt, leidlikkust ja indu materjali hankimisel ja esitamisel. Üle maailma hajutatud kogudustele olgu südameasjaks tähtpäevade ja märkimisväärsete sündmuste teatavaks tegemine koos piltidega.»
Vastutavaks toimetajaks sai piiskop Karl Raudsepp ja tegevtoimetajaks Lilian Tõnisson. Piiskop Karl Raudsepp suri 18. juunil 1992 ja Eesti Kiriku vastutava toimetaja ülesanded langesid peapiiskop Udo Petersoole.
Tegevtoimetaja Lilian Tõnisson loobus oma ametist 1995. aastal ja uueks tegevtoimetajaks sai 1996. aastal Valdek Raiend, kes tervislikel põhjustel pidi 2003. aasta lõpul loobuma tegevtoimetaja ülesannetest.
Peapiiskop Udo Petersool koos Konsistooriumi ja Eesti Kiriku toimetusega on hea meel teatada, et uueks tegevtoimetajaks on asunud tuntud ajakirjanik Toivo Ok, sündinud 9. juunil 1958. aastal Kuressaares, kirikuõpetaja Raoul (1913–1981) ja Alma Oki neljanda lapsena. Emigreerus 1994. aastal koos abikaasa Marikaga Torontosse, kohe alustas tööd ajalehe Vaba Eestlane juures, kus töötas viis aastat: 1994–1999 (viimased kaks aastat peatoimetajana). Suundunud tööle Kanada firmadesse, on tänaseni teinud ajakirjanduslikku kaastööd eesti ajalehtede juures nii välismaal kui kodumaal. Soovin minust nooremale tegevtoimetajale head tervist ja tahet jätkata Eesti Kiriku kristlikku ülesannet ülemaailmses ulatuses.
Valdek Raiend,
Kanadas ilmuva Eesti Kiriku tegevtoimetaja aastail 1996–2003