Kirjanduslik jõuluklassika

P imedast hommikust kuni hilisööni tapeti
ja pruuliti ja küpsetati ja keedeti ja küüriti ja pesti, nagu oleks saabumas
viimnepäev. Jõulud olid sel ajal pikad, ja kui taheti vältida õnnetusi, ei
puudutanud naised pühade ajal ühtki tööd, mida oli võimalik ette valmis teha.

Piirkonna naised ja tüdrukud asusid töö
juurde nagu sõdurid rivis, ja mehed tapsid ja kandsid vett ja puid ja tegid
raskemaid töid – rahulikult ja nurisemata. /—/

Väljas oli pime öö, kui nad tõusid. Eestoas
olid kasukad ja karvatekid kamina paistele sooja laotatud. Nendest levis kanget
kirstu ja koirohu lõhna, samuti kõrbenud karvade lehka, sest kaminast oli süsi
lennanud ja seal kusagil kustunud. /—/

Õuelt kostis hobuste hirnumist ja saanide
sahinat ning kuljuste kõlinat. Kasukad pandi selga ning väljuti talveöösse.
Therese ja Dorothea pakiti jalakottidesse ja karunahkadesse, Dag asetus taha ja
haaars ohjad. /—/

Üksteise järel saabusid kõik teised saanid
kirikumäele mõlema esimese ümber. Dag jättis hobused vanasulase hoolde ja
sammus Therese ja Dorotheaga uljalt ja kindlalt kirikusse. Nad kõik kokku olid
suur hulk ebatavalisi kirikulisi, ning viimaseile saabujaile kippus ruum
kirikus kitsaks jääma.

Trygve Gulbranssen, «Ja taamal laulavad
metsad» (1933; Tallinn, 1992)

All säras ja hiilgas kirik: küünlad olid
juba kõik põlema süüdatud, jõulupuu altari ees tuletas igale kirikulisele
meelde, missugune tähtis tund kätte oli jõudnud ja kelle auks ja kiituseks siia
kokku oli tuldud.

Kirikumõisa kutsar, kes oli küünalde
süütaja, toimetas veel siin ja seal, seadis mõne küllakilevajunud küünla sirgu
ja mõne katkimurdunud asemele uue. /—/

Jumalateenistus algas.

«Teile on täna õnnistegija sündinud,»
kuulutas õpetaja valju häälega ja Arnol oli korraga tundmus, nagu oleks see,
mis õpetaja ütles, täna, veel selsamal silmapilgul sündinud. Tema hingesse asus
rääkimatu õnnetundmus, talle näis, nagu oleks midagi suurt, ootamatut sündinud,
mis temale ja kõigile teistele palju rõõmu pidi valmistama. Ainus asi, mis ta
sel silmapilgul soovis, oli, et kõik nii õnnelikud oleksid kui tema.

Kui laulud kõlasid ja orel mürisevalt kaasa
mängis, vajus tema silmis kõik ühte: inimesed, lühtrid, küünlad ja jõulupuu
altari ees: kõik ühines üheks suureks, jumalat kiitvaks ja austavaks koguks. Ei
olnud seal hulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head. Tema ise kadus
lõpmatusse ja laulis kaasa inglite kooris Bethelema väljal, kuna tema ümber
paistis imelik valgus…

Oskar Luts, «Kevade» (1912; Tallinn, 1986)

Don Salvatore, Anacapri noorim preester,
tõstis kätki altarilt ettevaatlikult alla, köster läitis vahaküünlad, ja temaga
asuti teele.* Kõige eel käis väike kooripoiss, kes helistas kella. Siis tulid
kaks Figlie di Maria’t valgetes kleitides ja siniste looridega. Seejärel tuli
köster suitsetamispanni vibutades ja lõpuks Salvatore, häll kätel. Kui nad küla
läbisid, paljastasid mehed pea, naised tõstsid üles oma pisikesed, et nad
võiksid näha, kuidas Kuninglik Laps lamas kätkis, kuldkroon peas ja
sireeni-kujuline hõberist kaelas – kaitseks kurja silma vastu –, ja
tänavapoisid hüüdsid üksteisele: Il Bambino! Il Bambino! San Michele värava
juures seisis kogu mu pere, roosid käes, et ütelda külalisele teretulemast. /—/

Kui majas oli kõik vaikne ja rahulik,
vaatasin lastetuppa, enne kui voodisse läksin. Valgus pühast lambist langes üle
kätki, võisin näha Jeesust seal lebavat ja unes naeratavat.

Vaene väike naeratav lapsuke! Ta ei
aimanud, et tuleb päev, mil meie kõik, kes praegu ta kätki ümber põlvitasime,
ta hädas maha jätame…

Axel Munthe, «San Michele raamat» (1928;
Tallinn, 1938)

*Võib-olla pole sa kuulnud sellest
omapärasest kombest. Kuna mina San Michele’s elasin, võtsin Il Bambino’lt igal
aastal külastuse vastu, suurim austus, mis üldse võis mulle ja mu perele osaks
saada. Tema visiit kestis harilikult ühe nädala.

Kogunud Rita Pokk