Kirikutevõrk kujunes välja keskajal

Järvamaa omapäraks on tihe kirikute võrk, mis kujunes välja suhteliselt vara – 13. saj lõpus ja 14. saj alguses. Kivikirikute võrgustiku kiire kujunemise üheks põhjuseks võib olla 1238. a Stensby leping, millega Taani kuningas loovutas Järvamaa Saksa Ordule.

Selles lepingus oli klausel, mis keelas ordul Järvamaale linnuseid ehitada. Et aga iga suuremat kivist ehitist võib keskaja kontekstis pidada väikeseks kindluseks, siis võis ülalnimetatud klausel aidata kaasa kivikirikute kiirele püstitamisele. Kui ilmalik võim läks Järvamaal Stensby lepinguga ordule, siis vaimulik võim jäi endiselt Taani Eesti alasid vaimulikult haldavale Tallinna piiskopile.

Enamik Järvamaa keskaegsetest kirikutest moodustavad arhitektuurselt ühtse grupi. Sinna kuuluvad Ambla, Koeru, Türi, Järva-Peetri ning Viljandimaal Pilistvere ja Suure-Jaani kirik. Need on kolmelöövilise pikihoonega kodakirikud, millele idas liitub ühevõlvikuline nelinurkse põhiplaaniga pikihoonest kitsam ja madalam koor.

Läänes liitub pikihoonele massiivne läänetorn, mis reeglina kuulub juba algkavatisse. Erandiks on siinkohal Ambla ja Türi.

Järgmiseks ühisjooneks on läänefassaadi kujundus, kus domineerib suur ümaraken, mis interjööris läbi tornialuse võlviku paistab kooriruumi, rõhutades kiriku pikitelge. Ka sel puhul on erandeid – Türi ja Järva-Peetri kirikus on suur ümaraken asendatud teravkaarse püstaknaga. Selle grupi kirikute portaalid on üldjuhul kitsad ja teravkaarsed ning asuvad tornifassaadis ja reeglina kiriku põhjaseinas.

Erandiks on siinkohal Ambla, kus pikihoonel on portaalid lisaks läänefassaadile nii põhja- kui lõunaseinas (viimane on tänaseks kinni müüritud), ja Türi, kus lisaks lääneportaalile asub portaal ka lõunaseinas.

Interjööris annavad ruumipildi kuplitaolised servjoonvõlvid ja nende kandesüsteem. Võlvid toetuvad saledatele ümarsammastele ja seinakonsoolidele, jättes seinapinnad liigendamata. Eripäraseks selle grupi puhul on kooriruumi võlvisüsteemi lakooniline vorm, kus võlv toetub otse müüridele.

Samas on pikihoone võlvide kandesüsteem väga rikkalik. Sellest erinevusest tingituna on Villem Raam pakkunud, et nende kirikute algkavatisse kuulusid vaid kooriruumi võlvid, pikihoone võlvimine on sekundaarne. Oluline detail, iseloomustamaks selle grupi kirikuid, on idakaar, mida Eesti keskaegses sakraalarhitektuuris kohtame veidi teisenenud kujul mõnes Saare-Lääne piiskopkonna kirikus.

Idakaareks nimetatakse laia kaart koori idaseina ees. Tavaliselt toetub koori võlv vahetult idaseinale, kuid idakaare puhul on võlvi ja seina vahele lisandunud lai kaar. Selle arhitektuurse detailiga rõhutatakse altaritsooni – arhitektuurne baldahhiin altari kohal. Ka siin tuleb erandlikuna välja tuua Türi kirik, kus idakaar puudub.

Erandlikud Järvamaa suurte kolmelööviliste kodakirikute  kõrval on kaks väiksemat ühelöövilist kirikut: Järva-Jaani ja Järva-Madise. Mõlema puhul on algkavatisse kuulunud vaid ühelööviline pikihoone ja sellele idas liituv väiksem nelinurkse põhiplaaniga koor. Läänetorni said mõlemad kirikud alles 19. sajandil.

Järvamaa peamine kirikutevõrk kujunes välja keskajal. Uusajal oli sinna kuni 19. sajandini vähe lisada. 19. sajandi II poolel, mil Eesti rahvaarv plahvatuslikult kasvas, lisandusid pea kõigile kihelkonnakirikutele abikirikud.

Uusajal Järvamaal ehitatud kirikute ühiseks nimetajaks võikski olla abikirik, mitte kindel arhitektuurne vool. Vanimaks abikirikust kihelkonnakirikus kasvanud pühakojaks on Anna kirik, mis juba 17. saj lõpus iseseisvus.

19. saj lisandusid Käru, Vahastu ja Aegviidu kirik. Uusaegsest voolust erineb vaid Paide kirik, mida on juba 16. sajandil kivikirikuna mainitud, kuid hilisemate sõdade käigus on keskaegne kirik hävinenud ja asendunud uusaegse hoonega.

20. sajand lisas Järva praostkonda vaid ühe kiriku – Tapa. Tapa koguduse sünd järgis uusaegset traditsiooni. 1921. a eraldus Tapa kogudus Amblast ning oma kogudusekirik valmis 1932. a Tartu arhitekti Anatoli Podčekajevi projekti järgi.

Kaire Tooming,

Muinsuskaitseameti peaekspert