Kirikute Maailmanõukogu kohtus Karlsruhes

Kirikute Maailmanõukogu (World Council of Churches) on suurim ja hõlmavaim oikumeeniline organisatsioon ja võrgustik, milles on hetkel 352 liikmeskirikut kõigilt mandritelt (v.a Antarktika) enamikust konfessioonidest. Roomakatoliku kirik pole täisliige, küll kuulub aga täisliikmena usu ja kirikukorra komisjoni. Asutati Kirikute Maailmanõukogu (KMN) 1948. a Amsterdamis usu ja kirikukorra ning elu ja töö liikumiste ühinedes. 1961. a ühines KMNiga Rahvusvaheline Misjoninõukogu.

Peamiseks tööorganiks on liikmeskirikute delegaate (kes on hääleõiguslikud) ja muid oikumeenilisi kooslusi kaasav assamblee/täiskogu, mis toimub ca 7–8 aasta tagant. 31. augustist kuni 8. septembrini leidiski aset 11. täiskogu moto all „Kristuse armastus juhib maailma lepituse ja ühtsuse poole“, mis pärgviiruse tõttu oli aasta võrra edasi lükatud ja toimus Saksamaal Karlsruhes. Viimane on oma riigi mõõtmeis keskmise suurusega linn praegusel Baden-Württembergi liidumaal Reini jõe paremkaldal, kohe Prantsusmaa piiri ligi.

Toimunu oli üle poole sajandi esimene assamblee Euroopa pinnal. Seda reaalsust tulebki kasvavalt meelde tuletada – enamik KMNi liikmeskirikuid (kuigi mitte materiaalseid vahendeid) asub väljaspool Vana Maailma.

Paljumõõtmeline sündmus

KMNi täiskogu oli väga suurte mastaapidega sündmus, õieti sündmustik. Sel osales erinevatel päevadel kolme ja nelja tuhande inimese vahel. Kuigi ametlikke delegaate liikmeskirikutest oli kokku vaid kolmveerand tuhat, andsid suurema osa kogunenutest volitatud (sõnaõiguslikud) delegaadid erinevatest kirikutest ja oikumeenilistest organisatsioonidest, samuti kõikvõimalikud vaatlejad, kirikliku ja ilmaliku meedia esindajad ning külalised. 

Oma osa andsid korraldajad, esmalt Saksamaa kirikute, aga ka Šveitsi ja Prantsusmaa naaberkirikute kaastöölised, samuti suur hulk vabatahtlikke stjuuardeid, kes delegaate igal sammul abistada püüdsid. Karlsruhe linna, Baden-Württembergi, aga ka kogu Saksamaa jaoks oli tegemist olulise sündmusega, mida näitas demonstratiivselt ka kõigi nimetatud tasandite kiriklike ja ilmalike tippjuhtide ajutine kohalolu ning tervitused plenaaristungitel. EK 7. septembri numbrist saab lugeda mh liidupresident Steinmeieri sõnumist.

Peamisteks osadeks täiskogul olidki igapäevased plenaaristungid, mis jagunesid temaatilisteks ja arutelu ning otsustamisega (business) seotuteks. Lisaks sellele kohtuti ja toimetati väikerühmades, temaatilistes töötubades, näitustel, müügipunktides ning nädalavahetusel organiseeritud ekskursioonidel ümberkaudsetesse linnadesse/piirkondadesse/kogudustesse.

Olulisima mõõtme sedasorti ettevõtmisele annab aga kindlasti see, mis pigemini või osaliselt mitteformaalne. See on võimalus kohtumiseks ja oma usu jagamiseks eri maailmajagudest pärit kristlaste vahel. Seda siis nii rühmiti kui individuaalselt. Ning see osadus kajastus ka vaimuliku elu mõttes täiskogu jumalateenistustel/palvustel, mida peeti nii ühte konstrueeritud oikumeeniliste kordade järgi kui ka, eriti õhtupalvuste osas, erinevate kristlike liturgiliste traditsioonide kohaselt.

Teemadest ja valimistest

Üldiselt võetakse KMNi täiskogudel vastu ühtsuse hetkeseisu kajastav ühisavaldus ja nii toimus ka sel korral. Oma tervitused ja teemaarendused andsid kas otse või vahendatult edasi Rooma paavst Franciscus, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeos, Antiookia patriarh Johannes, Canterbury peapiiskop Justin Welby ja terve rida teisi tuntumaid ja vähemtuntud kirikujuhte maailmast. Vastu võeti, nagu samuti tavaks kujunenud, mitmeid avaldusi erinevatel teemadel alates kliimaolukorrast kogu maailmas kuni üksikute sõjaliste konfliktidega seonduvani. 

Ukrainaga seotut on mainitud juba 7. septembri EKs. Siinkohal tasub mainida avaldust Ukraina sõja teemal, mis jäi küll ehk üldsõnalisemaks ja laiemateemaliseks, kui nt Põhjamaade ja Eesti kirikute esindajad soovinud oleks, aga mõistis siiski hukka Venemaa „ebaseadusliku ja õigustamatu“ sissetungi Ukrainasse. Kindlasti on meilegi olulised ka avaldused Mägi-Karabahhi ja püha maa olukorra kohta. Kõiki neid ja paljusid muid tekste ning materjale saab huvi korral inglise jm keeltes leida kodulehelt https://www.oikoumene.org/.

Täiskogul valiti kaheksa regionaalset presidenti, juhtorganiks keskkomitee (kuhu ka presidendid arvestatakse) ja selle juhatuseks omakorda keskkomitee esimesel koosolekul täitevkomitee. Keskkomitees on mandrite/kirikute/sugude jm proportsiooni arvesse võttes kokku 160 liiget. 

Keskkomitee istungjärku peetakse korraliselt iga kahe aasta tagant, täitevkomitee koguneb paar korda aastas. Moderaatorina juhib nende tööd nüüd piiskop dr Heinrich Bedford-Strohm Saksamaa Evangeelsest Kirikust. Peasekretäriks, kes vastutab kogu täitevaparaadi toimimise eest, on alates uuest aastast pastor dr Jerry Pillay Lõuna-Aafrika reformeeritud traditsioonist. 

Suurem jagu täitevaparaadist töötab Genfis Oikumeenilises Keskuses. 2013. a, 10. KMNi assambleel valiti keskkomiteesse (tollal veel mitte) peapiiskop Urmas Viilma. Alates 2018. a asendas teda Tauno Teder, kes valiti ka uude keskkomiteesse.

Tähelepanekutest

Tähele panna on palverännaku kontseptsiooni kasvavat osatähtsust KMNi töös. Seepärast kutsusid paljud korraldajatest ja osalejatest ka palvele ja Püha Vaimu juhtimise otsimisele n-ö poliitilise istungjärgu käigus – mis on muidugi väga hea ja värskendav. Konsensuse otsimine, erivärviliste kaartide kasutamine meelsuse näitamiseks ja püüd hääletamisprotseduuri vältida (kasutusel vaid isikuvalimistel jms) kuuluvad kõik oluliste elementidena KMNi töösse alates 2006. aasta assambleest Porto Alegres. 

Kuna põhikirja ja reeglite ehk seadustiku uuendamine toimus alles üheksa aastat tagasi Busani assambleel, pole selle kõigega veel lõpuni harjutud ja õpitakse ning eksperimenteeritaksegi. See kõik teeb aga alandlikumaks ja vabastab bürokraatliku rutiini üleküllusest. Konsensusprintsiip võimaldab üksteist rohkem kuulata. Ühelgi osapoolel pole enam võimalik poliitilise enamushääletusega asju läbi suruda. See tähendab aga ka, et ülearu konfrontatiivsed teemad (nt samasooliste abielu) jäävad arutelu fookusest kaugemale, kuna püütakse vältida üksteise provotseerimist. 

Samas on KMNi töös ikka selgelt ülekaalus poliitilised teemad, eriti rahu ja õigluse edendamine ning sotsiaalse ülekohtu ja poliitiliste kriiside võitmine (mitte ainult 3.) maailma maades. See on ka mõistetav, kuna KMNi liikmeskirikud eri maades peavad elama ja võitlema üsna keerulistes olukordades ning vajavad ja küsivad abi kaaskristlastelt mujal üldise olukorra parandamiseks. 

Seega on KMNil ja selle liikmeskirikutel oma roll ka maailmapoliitikas. Õigluse ja rahu taotlemises on üksmeel kõige suurem ka protestantlike ja ortodoksi kirikute vahel. Õpetuslikud dialoogid on muidugi KMNi jaoks tähtsad jätkuvalt, aga paratamatultki jäävad need tihti vähem akuutseks, kui sotsiaalsed ja poliitilised hädad kiiremat lahendamist nõuavad.

 

 

 

 

Tauno Teder,

Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige