Kirikumuusika ühendab inimesi

Septembris toimus Euroopa protestantlike kirikute muusikute kohtumine Hildesheimis.

Ajal, mil me püüame võimalikult palju asju korda ajada interneti vahendusel, suhelda järjest rohkem pigem sotsiaalmeedias, pidada e-koosolekuid ja e-kohtumisi, on endiselt eksisteerimas ka konverentsid, kuhu oodatakse päriselt kohale.

Rõõmus taaskohtumine
On märkimisväärne, et juba 49 aastat kohtuvad igal sügisel kirikumuusikud üle Euroopa. Enamasti saadakse kokku „vanas heas“ Strasbourgis, kuid sel aastal kohtuti Saksamaal, kus toimus delegaatide kohtumine viimati 25 aastat tagasi.
Oli tore näha sõpru üle Euroopa, kellega käib vilgas suhtlemine ka konverentsivälisel ajal – peamiselt interneti vahendusel, mis tähendab, et kui reaalselt kokku saadakse, on kõik üksteise vahepealse eluga üsna hästi kursis. Kes on vanaemaks/vanaisaks saanud, kes töökohta vahetanud, kes võimsa kontserdiga hakkama saanud, aga ka üksteist külastanud.
Näiteks osales üks hea tuttav Budapestist käesoleval aastal meie Eesti juubelilaulupeol – ja seda lauljana, mitte kuulajana. Oma muljeid Eestist jagas ta ka seekordsel konverentsil teistele ning soovitas võimalusel ette võtta reis Eestisse, eelkõige just laulupeo ajal.

Uusi teadmisi
Hildesheim, väike linnake Hannoveri külje all oma paljude kirikutega ning vanasse Miikaeli kloostrisse sisse seatud jumalateenistuse ja kirikumuusika seminarikeskusega, oli imeline paik taaskohtumiseks.
2019. aasta programm oli sisutihe. Seminarikeskust tutvustas selle juhataja dr Jochen Arnold, kes mainis, et neil on jumalateenistuse ja kirikumuusika osakond, kus töötab 10 inimest, lastetöö koordinaatorid, keda on 5–6, pasunamuusika osakond 7 töötajaga ning äsja avati uus osakond – kirikumuusika visioonikeskus, kus on ametis 3–4 inimest. Keskuses on suur raamatu- ja noodikogu, kus on ka aukartustäratav vanade lauluraamatute arhiiv. Leidsime sealt isegi ühe 1901. aastal välja antud eestikeelse lauluraamatu.
Kirikumuusika visioonikeskus oligi vast kõige omapärasem ja uudsem nähtus, millest sel korral kuulsime. Keskuse töötajad Silke Lindenschmidt ja Ulf Pankoke tutvustasid, kust idee alguse sai ning mis on nende tegevuse eesmärk.
2017. aastal, kui tähistati reformatsiooni 500. aastapäeva, sooviti kirikumuusika viia paikadesse, kus see tavaliselt ei kõla. Näiteks ehitati spetsiaalselt alus, mille külge kinnitati suured kirikukellad, ja see agregaat rändas pargist parki, lasteaiast lasteaeda jne. Igal pool said inimesed ise katsetada, mis tunne on olla kellamees. Samamoodi üllatati inimesi vaimuliku koorilauluga puuviljaosakonnas, koduoreli kontserdiga järve ääres, pasunakooriga pargis jne.
Projekt leidis laia kõlapinda ning arvatakse, et sellest sai osa umbes 10 000 inimest. Et see ei jääks vaid ühekordseks ettevõtmiseks, loodigi antud osakond Hildesheimi seminari, kus mitu inimest tegelevad igapäevaselt erinevate projektidega, et kirikumuusika jõuaks laiema sihtgrupini, integreerides seda väga erineval viisil
.
Kohtumised suurüritustel
Suurimateks projektideks on olnud nt Penderecki „Luuka passiooni“ ettekanne, kus ühendkooris osalesid pea kõik Niedersachseni liidumaa kirikumuusikud. Samaaegselt tutvustati teost kunsti- ja erikoolides, kus valmisid mitmed näitused passiooni ainetel. Kaasa lõid video- ja valguskunstnikud, raadiod ja trükimeedia. Muusikakoolides õpiti sarnase helikeelega lugusid komponeerima, koolide keeletundides seoti passiooni teema ladina keele õppega, filmikoolis valmisid minifilmid jne.
Sarnaselt viidi läbi ka teine projekt – Britteni „Sõjareekviemi“ tutvustus koolilastele. Küsisin, kas see pole liiga sünge teos, toomaks lapsi kirikumuusika juurde. Öeldi, et Saksamaal, kus pea pooled lapsed klassis on põgenikud, kes teavad, mida tähendavad sõjakoledused, mõjus selle teose läbi tunnetamine pigem positiivselt. Saksa lapsed tunnetasid lähedalt sõjatemaatikat, pagulaslastel oli võimalus rahulikult nutta, ning ühiselt arutleti, mida sõda kui selline on ajaloos tähendanud ning mida endiselt meie maailmas kaasa toob.
Kolmanda projektina tutvustati koraalinädalate korraldamist Lüneburgis. Igaks nädalaks valiti üks koraal, mida tutvustati raadios, koolides, kirikus, muusikakoolides jne. Seda lauldi igal pool! Ja kui ei teadnud, kuidas laul kõlab, oli võimalik helistada teatud numbril ja seal seda kuulata.

Saksa rahvas ei laula
Selle projekti tutvustamisega jõuti teemani, mis minu arvates oli kogu konverentsi peamine valupunkt – saksa rahvas ei laula. Teadsin seda ju ennegi, kuid nii selgelt nagu sel korral seda toonitati, polnud varem mõistnud. Vahet ei olnud, kas rääkis põhjast või lõunast pärit kirikumuusik – jutt kõigil ühine.
Laulmine on koolides tabu, muusikaõpet annab tavakoolis algklassides klassijuhataja, kes ei pruugi isegi mitte viisi pidada. Laulmist seostatakse endiselt natsipropagandaga ning on ülimalt raske seda rumalat arusaama kogu rahva hulgast välja juurida. Seetõttu võetakse ette ülisuuri projekte, et jõuda lasteni, kelles loodetakse tasapisi taas lauluarmastus sütitada.
Koorijuht Gerd-Peter Münden, kes aastaid tagasi sattus Eestisse just laulupeo ajal, sai sellest nii innustatud, et hakkas korraldama Niedersachseni liidumaal laste suuri lauluprojekte. Neis osalesid tuhanded lapsed! Kontserdid toimusid suurtes messi- ja spordihallides. Laule käis ta ise lasteaedades ja koolides õpetamas, lõi internetilehe, kust oli võimalik laule õppida. Ta kaasas projekti suurfirmad, kes olid nõus finantsiliselt õla alla panema, ning nii on ta nakatanud palju lapsi ja seeläbi ka vanemad taas lauluga.
Nagu ikka oli võimalus ka sel korral kuulata palju orelimuusikast ja orelimuusikat. Tutvuda kohalike orelitega ning osa saada tutvustusest, kuidas lastes äratada huvi oreli vastu. Stades korraldatakse päris väikestele lastele huvitavaid vanade ajalooliste orelite juurde „oreli sisse mineku rännakuid“ ning suurematele lastele, kes orelimängu õpivad, üle maailma orelinädalaid.

Oskuste arendamine
Konverentsi viimane ettekanne tekitas palju poleemikat. Kirikumuusika versus/võrdub popmuusika? Bettina Gilbert tutvustas teemat sellest vaatevinklist, et kirikumuusika peaks järjest rohkem olema nüüdisaegsem ja sõna otseses mõttes popp – olgu selle all mõeldud siis džässi, räppi, gospelstiili vms.
Ta ütles, et kuigi järjest enam on Saksamaal võimalik kirikumuusikuks õppides võtta tunde ka popmuusika teemal, nt kuidas kokku panna bändi, kuidas saata klaveril mõnd gospellaulu, on endiselt tunda teatud kirikumuusikutes vastupanu ning oskused popmuusika suuremaks viljelemiseks jäävad kasinaks. Mida siis teha?
Kas kirikumuusik peab tõesti olema „imeinimene“, kes suudab multifunktsionaalselt mängida imetabaselt Bachi fuugat, juhatada pasunakoori, laulda beebikoolis ning samal ajal astuda üles näiteks basskitarristina koguduse bändis? Ega päris täpset vastust ei saanudki. Küll aga oli märkimisväärne see abimaterjal, mida nad pakuvad abiks kirikumuusikutele, kes võivad oma oskustega muidu hätta jääda.
Näiteks uus kiriku lauluraamatu lisavihik, mis ilmus paar aastat tagasi, on saanud kõikmõeldavad abimaterjalid, mida saab internetist alla laadida – näited, kuidas luua vaba saade nüüdisaegsele laulule, kuidas mängida kaasa basskitarri või mõnd muud instrumenti. Kõik laulud on ka sisse lauldud ja neid on võimalik kuulata, samuti on sisse mängitud kõikide laulude saated – kui pole organisti, palun väga, pange taustaks plaat mängima …
Just selline virvarr ja teemade kirju ring valitses sel korral meie konverentsil. Kui seminariruumis jäädi üsna tagasihoidlikuks ja arutleti sosinal omavahel, siis õhtuses vabamas olemises sai kõik südamelt välja puistatud.
Oli taas rõõm ühisest osadusest, ühistest juttudest, plaanidest. Rõõmustasime ka uute kontaktide üle ning lugesime kokku, et meid oli sel korral 35 inimest 15 riigist. Eestist osales lisaks minule ka usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonna juhataja Kersti Petermann.
Juubelikohtumine 2020. aastal toimub Viinis.
Sigrid Põld