Kirikumuusik töötab rõõmu ja entusiasmiga

Oktoobri viimasel nädalavahetusel peeti Tartu Pauluse kirikus kirikumuusikute konverentsi.

Konverents toimus sel aastal viiendat korda ja sellega märgiti EELK Kirikumuusika Liidu 25. aastapäeva. Selleks puhuks oli kirikusse üles pandud ka liitu tutvustav rullstendidel näitus. Kirikumuusikutele olid aga tulnud kaasa elama ja käsitletavatele teemadele mõtlema konsistooriumi jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjoni esimees assessor Marko Tiitus ja vaimulikud, sest mõni tund hiljem algas samas lauluraamatukonverents. Viimasest on kirikulehest juba lugeda saanud.
Konverentsil kõneldi kirikumuusikute ühenduse tegevusest veerandsajandi jooksul ning tänasest olukorrast, aga esmalt tahaksin esile tõsta piiskop Tiit Salumäe hinnangu: „Meil ei ole kirikus ühtegi muud gruppi, kes teeks nii palju tööd.“

Põhjalik ülevaade
Ettekandeks oli tohutu hulga protokolle läbi lugenud ja märkmeid teinud kirikumuusika liidu kauaaegne liige Marika Kahar, kes tegi kokkuvõtte ühenduse ajaloost. Suur aplaus kokkutulnutelt kõlas Aivi Otsnikule, kes on kõik 25 aastat kuulunud liidu juhatusse. Kuna liidu algusajast ja tegevusest saab lugeda Eesti Kiriku 17. oktoobri lehest, siis kordama seda ei hakka. Vaid paar vaimukat tähelepanekut.
Ühes 1990ndate algusaastate protokollis on kirjutatud orelite halvast seisukorrast ja nimetatud 15 orelit, teiste seas sel sügisel pärast remonti taaspühitsetud Kihelkonna orelit. Karksi kohta on aga mainitud, et kuna orel oli kõlbmatu, saadeti jumalateenistust akordionil.
Organistide madalast töötasust ja ühingu rahamuredest on paaril viimasel aastal sageli juttu olnud, seepärast tekitas elevust fakt, et ühing ostis 1994. aastal seifi raha hoidmiseks. Muidugi ei tohi raha lihtsalt kellegi sahtlis hoida, ent naljakas on see ometi.
Kui kirikumuusiku eriala ja liidu väljakutseks on jätkusuutlikkus, millest kõneles juhatuse esimees Tuuliki Jürjo, siis kontserdisarjade seas on uustulnuk – orelikontserdid koolides. Nii mõneski koolis on tänapäeval orel. Võhmas pole kunagi orelit olnud, aga nüüd annab Tuuliki seal kontserdi. Tore on ette kujutada pilti, kuidas neli meest tassivad Tuuliki digiorelit. Loodetavasti on erakordsel kontserdil hulganisti kuulajaid.
Ka esitles Tuuliki hiljuti välja antud plaati „Viljandi viisivihik“, mis tutvustab Viljandi praostkonna oreleid. Sarnase plaadi võiksid salvestada ja välja anda ka teised praostkonnad.

Ei midagi uut
Pille Metsson kõneles kirikumuusikute ja Kaie Tanner koorijuhtide madalast töötasust, mistõttu 20 aasta pärast koorijuhte lihtsalt ei ole. Laulupeole lauljaid ja vaatajaid tõenäoliselt jaguks, koorijuhte enam mitte. Kaie Tanner sõnas: „Koorijuht töötab rõõmu ja entusiasmiga, mitte rõõmust ja entusiasmist.“
Piiskop Salumäel jäi vaid lisada, et saja aastaga pole palju muutunud. Ta meenutas, et aastaid tagasi tehti valitsusele ettepanek võtta valdades tööle vallamuusik. Keegi ettepaneku vastu ei vaielnud, aga asja sellest mõttest ei saanud. Titulaarpraost Eenok Haamer kinnitas, et on samuti probleemiga tuttav ja kutsus kõiki palvetama, et kirikud saaksid rahvast täis. Ta on väga tänulik abikaasa Ehale organistina tehtud töö eest. Eenok Haamer kutsus mõtlema, kuidas hoida õppinud organiste, kes tahavad koguduses töötada.
Saksamaalt konverentsile tulnud Kristel Neitsov-Mauer kinnitas, et üsna sarnane olukord on ka endisel Ida-Saksamaal, kus organist käib teenimas kümmet kogudust.
Paaril viimasel kirikumuusikute konverentsil on teemana käsitletud ka koostamisele tulevat uut lauluraamatut. Koraaliraamatule esitatavatest ootustest tegi ettekande Maris Oidekivi-Kaufmann. Analüüsinud praegust lauluraamatut, tegi ta ettepanekuid uue osas: vastavuses võiksid olla laulu- ja koraaliraamatu helistikud ning helistik võiks olla sobiv kogudusele laulmiseks. Ta tegi ka ettepaneku tavapärase harmoniseerimise kõrval teha džässirütmis seadeid, näiteks „Pühale ööle“.
Nagu tavaks saanud, pakuti sellelgi konverentsil torti. Kuid seekord lõigati kaheksa kilo kaalunud tort lahti laupäeval pärast lauluraamatukonverentsi ettekandeid.
Rita Puidet