Kirik ühiskonnas. Uus narratiiv

Rääkides kirikust räägitakse tegelikult sellest, mida kirikust teatakse, ja veel sagedamini sellest, mida arvatakse teadvat.

Seetõttu on nendes kõnedes ja kommentaarides palju sellist, mis ei vasta tõele. Kui jätta kõrvale selgelt kirikuvaenulikud ideoloogiad, mida ajaloo mullistustes jätkuvalt esineb, peab kahetsusega tunnistama meile vastu vaatavat võhiklikkust.
Religiooniõpetuse marginaalsus on siin üheks põhjuseks. Eneseteadvuse ku­­jun­­­da­-
mist ei tohi jätta asjatundmatuse kiskuda. Kirikuakendest sissepiilujad märkavad pinde ja muundavad need pingeteks, palkidest aga vaatavad mööda neid tunnistamata. Selgitusi küsitakse harva, antakse veel harvemini. Ometi tähendab piiluminegi huvi, veiderdamine tähelepanuvajadust, vägivald appikarjet.

Rõõmuküllane ja vaba
Realiseerides kiriku misjonikäsku – mingem maailma! –, tuleb murda mõningaid stereotüüpe, kuvandeid, mis on juurdunud tavateadvuses ja millega on lihtne manipuleerida.
Kirikust rääkides karikeeritakse jõuliselt ja pisendavalt. Kirik väidetakse iganenuks, tagurlikuks, süngeks, ahneks, suletuks, oma naba imetlevaks, minevikus kinni olevaks, arengut pidurdavaks ning stagneerunud organisatsiooniks. Neid väiteid kinnitatakse tegelikkusele mitte vastavate või kontekstist välja kistud näidete, detailide ja anekdootidega. Tegelikult on kirik oma olemuselt rõõmuküllane ja vaba. Tehkem oma olemus kättesaadavaks.
Kuvand, mida alatasa võimendatakse ja millele tuleb tegevuslikult vastanduda, on vaja asendada uuega. Parim väljapääs tõrjutusest on koostöövalmidus, leidmaks praktilisi lahendusi ühiselu kitsaskohtadele. Ühiselu on aga nii kunst kui ka teadus, uus narratiiv ühiskonna lõhestatuse, kihistatuse ja atomaarsuse jutlustamise ning taastootmise asemel. Ärge öelge, et seda pole vaja.
Uus narratiiv tekib meie koostöös. Kahtlemata ei ole sõnaline ja pildiline osa selles kõige olulisem, aga selleta ei saa. Peame jõuliselt kasutama erinevaid sotsiaalmeedia vorme, õppima jutustama uut lugu kirikust, mis koosneb meie kõikide lugudest.
Aga ka uut lugu Eestist ja Euroopast. Kui meie elu ei ole meile ükskõik ning me elame selle elavaks, ilusaks, viljakaks ning meeldejäävaks, siis on ka kiriku lugu elav, ilus ning meeldejääv ja kannab häid vilju. Sama on Eesti looga. Seega peavad meie elujutlused koosnema usutegudest, nii korralikest ja kõlbelistest pisiasjadest kui ka otsustest ning valikutest, mis muudavad maailma meie ümber.

Esivanemate pärand
Levinud on müüt kirikust kui kinnisvaraomanikust, raha tegevast ja seda kiivalt enesele hoidvast organisatsioonist. Kitsi kirik. Ma ei tunne sellist. Kirik on vastutustundeliselt üldrahvalikke väärtusi haldav organisatsioon. Nende väärtuste hulka kuuluvad ka materiaalsed väärtused.
Selgelt üle jõu käiva pingutusena on läbi aastakümnete säilitatud esivanemate pärandit, mille kontuurid kaunistavad nii Tallinna siluetti kui ka kogu Eesti kaarti. Siluetitundmisest peab rahvas jõudma ka oma kiriku ja iseenda sisemuse tundmiseni, nii vaimuliku, sotsiaalse kui ka kultuurilise identiteedi osas. Kaardikaunistused peavad avanema arengumootorite ja tervenduskodadena.
Oleme kuulnud ka paralleellugu kõrgist ja võõrast kirikust. Kirikust, mis on äripäeviti suletud ja pühapäeviti mittevajalik. Arusaamatu ja iseenesega rahulolev. Ja see lugu kummastab ning tõrjub inimesi eemale. Peab tunnistama, et tõrjuks ka mind, kui ma tõde ei tunneks.
Me peame panustama selle loo asendamisse looga kirikust, mida saab armastada. Sest inimene vajab armastust – mitte ainult armastatud olemist, vaid veel enam armastamist, armastust ennast. Armastav kirik on oma loomult kaasav, kuulumisele eeldusi loov ja osadust pakkuv. Mina armastan ja edendan sotsiaalselt tundlikku, vajadusi märkavat ja neile vastavat, lahendusi leidvat ja pakkuvat avatud kirikut. Kirikut, kes jagab end oma mitmekesistes vormides, leiva ja veini, sõna ja teo ühtsuses ja kellele ei tule otsa.

Avatud ja kaasav
Võõrast kirikust kõnelejad jõuavad kõnedeni nende kirikust. Sõna «nemad» muutub tahes-tahtmata hinnanguliseks. Tähenduste omistajad elavad enam vigade võimendamisest kui mõtte avamisest – olgu siis elu või Eesti, kiriku või rahva kohta.
Õnneks võib ka vigu tehes edendada elu. Selleski tõdemuses on peidus Jumala heatahtlik muie. Kirik, millesse mina kuulun, ei jõusta meie-teie vastandusi, kirik on avatud, kaasav, integreeriv. On meie kirik, mis on arvnäitajatest sõltumata kogu rahva kirik. On rahvakirik.
Tegelikult on kirik esmalt inimesed. Inimesed, kes on kogenud puudutust, kellele läheb korda, kes armastavad. Armastuse elujõud on meie tegelik kuulutus, millest me ei saa lahti lasta, ilma et me kaoks. Ja see ei kehti ainult ordineeritud ja rituaalselt vastu võetud liikmete kohta.
Jumal, keda mina tunnen, kohtas mind täiesti rituaalivabalt, mitteorganiseeritult ja oma juhusteks nimetatavaid kohtumisruume kasutades. Ta saatis minu juurde oma mitmesuguseid saadikuid, enamasti inimesi. Ta üllatas ja üllatab mind jätkuvalt. Muu hulgas õpetasid saadikud, et organisatsioon ja rituaal on vahendid, mille kasutamisega ei tasu liialdada, aga mis on abiks.
Abiks nii nagu kõblas ja kirka. Kõpla ja kirka asemel kasutavad oskuslikumad maaharijad tänapäeval hoopis teisi abivahendeid. Selleks on tulnud õppida. Sama peame tegema meiegi: kasutama 21. sajandi võimalusi ja kujundama nendest tegelikkuse. Tegelikkuse, mille keskmes on jagatav leib ja vein, millest saavad osa kõik, kes seda vajavad.
Peame jõuliselt kujundama ja kujutama kirikut avatud, konkurentsivõimelise, avangardse arengumootorina, mis kaasab ja osaleb aktiivselt ühiskondlikes protsessides. Kirik on avatud ja tulevikku vaatav organisatsioon, mis peab silmas igavikulisi väärtusi, arvestab ja kaitseb inimeste õigusi, enesemääramist, väärikust ja pühendumist ülimale hüvele. Kirik seisab ligimeste eest kogu maailmas ja nõnda ka Eestis. Kõik hea tahte inimesed on meie inimesed.
Avo Üprus,
konsistooriumi diakooniatalituse juhataja

EELK 100
1917. aastal toimus Eestis I kirikukongress, kus oli enneolematult laiapõhjaliselt esindatud luterliku kiriku liikmeskond ja kogudused. Kongressil otsustati reorganiseerida siinsete alade luterlik kirik vabaks rahvakirikuks. Sellest sündmusest sai Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünnipäev.