Kirik ootas kogudust

Tallinna praostkonna Harkujärve kogudus sai viieaastaseks. 

27. veebruaril 2018. a asutasid 29 ristiinimest koguduse; aprillis sai Harkujärve kogudus kirikukogult kinnituse vastuvõtmise kohta EELKsse.

Kui näiteks EELK ühed noorimad Viimsi, Mustamäe ja Saku kogudus asusid kirikut ehitama pärast koguduse sündi, siis Harkujärve koguduse koduks sai kirik, mis oli olnud olemas juba veerand sajandit.

Kogukonnakiriku algus 

Kiriku sünnile pani aluse suurannetaja Aino Järvesoo ja see oli üks tema mitmest Eestis toetatud heategevusprojektist. Harkujärve kirikut ehitati aastatel 1992–1994, aga pühakoda jäi lõplikult välja ehitamata. Kirikut kasutas 2011. a lõpuni karismaatiline episkopaalkirik Heigo Ritsbeki juhtimisel. Seejärel tühjaks jäänud kiriku omandasid 2014. aastal kolm perekonda. Tänaseks on konsistoorium tasunud võla jäägi.

Avo Üprus meenutab, et hakkas Peeteli koguduse õpetajana Harkujärve kirikus toimetama 2012. aasta alguses: „Asutasime Harkujärve Kiriku Taastamise Seltsi. 2013. a veebruaris avati majas lastehoid Inglitiib ja alustati laste päevakeskusega.“ 

Sõnastati visioon, et Harkujärve kirikust saaks laste ja perede kirik, kogukonnakeskus, aga ka kodu väiksele, kuid aktiivsele kogudusele. Koguduse esimene juhatuse esimees oli Hando Laanet. Viie aastaga kolmekordistunud liikmete arvuga koguduse juhatuse esimees on praegu Risto Abel.

Inimeste heaks

Harkujärvel on elav kogudus, kus tegutsemist ja koosolemise rõõmu jagub igasse päeva. Pühakoja uksed on kogukonna tarvis lahti tavaliselt iga tööpäeva pärastlõunal ja mõistagi pühapäeval, kui kell 17 peetakse jumalateenistust. 

On loodud mugav võimalus kooskäimisteks ja kohtumisteks. Tegutsevad huviringid ja lastehoid. Korraldatakse luuleõhtuid ja kirjandusklubi tegevust. Fea Üprus juhib draamastuudiot, shindo-võimlemist juhendab Hillar Pliiats, mustlastantsu Lehti Kostabi. Draamastuudio viimane teatriprojekt on ühine Lüganuse sõpruskogudusega.

Kirikusaalis on seintel Aino Järvesoo maalid ja tema bareljeef; riiuleil enam kui 5000 raamatut ja uudisteoseid rohkemgi kui mõnes raamatukogus. Raamatulaenutuse eestvedaja on Karin Suursalu.

„Inimeste teenimine, aitamine ja toetamine, ühiselus osalemine, kogukonna arendamisse panustamine on oluline osa meie usust. Kirik on sakraal-, aga ka sotsiaalruum,“ mõtestab Avo Üprus Harkujärvel toimuvat tegevust.

Sõja-aasta vari

Pühakoda on läbinud mitu ehitusetappi. PRIA toel on koorirõdule ehitatud külalistoad, mis on hädasolijatele suureks abiks olnud. Keldrikorrus koos köögiga on välja ehitatud ja kasutusel. Vajab veel hea ventilatsiooni paigaldamist, et edaspidi ruumi vajadusel ka varjendina kasutada.

2022. aasta märksõnaks koguduses oli ukrainlaste abistamine. Annetustena koguti 6000 eurot. Toetati ühe auto ostmist ja Ukrainasse saatmist, selle viisid piirile kirikumajutuses elavad sõjapõgenikud ise. Koos Harkujärve põhikooliga valmistati varjevõrke. Harkujärve kirikus on lühemat või pikemat aega elanud 16 põgenikku. Kahel korral valmistasid sõjapõgenikud kiriku haljasalal ehtsat Ukraina borši, mida soovijad said kaasa purkides, millel oli silt „Borš võidab sõja“. 

Pidupäev

27. veebruaril tähistati Harkujärvel Eesti Vabariigi 105. ja koguduse 5. aastapäeva armulauaga jumalateenistusega. Õpetaja tervitas saabujaid kirikusaali uksel. Kell 17 lõi üheksa-aastane Villu Õispuu kirikutrepil kella helisema.

Pidupäevajutluses meenutas Avo Üprus president Lennart Meri sõnu, et riiki ei saa mängida. „Riiki kas võetakse tõsiselt või ta kaob olematusesse. Samuti on ka kogudusega. Mängitud kogudused, kombed ja rituaalid ei ela tõeliselt ning nendest jäävad väga põgusad ja õhukesed jäljed, mis lõpuks kaovad nagu kevadine lumi.“ Kui võtame ise end tõsiselt, siis teevad seda ka teised ning „meie jäljed jäävad ja moodustavad järgmistele põlvedele jätkatava tee“. 

Jutlust jäid kandma märksõnad võit kurjuse üle, heidutus, truudus, vapustus, usukindlus. Eesti inimesi on raputanud viimastel aastatel järjestikused ja kuhjuvad häiritused. Hävitava ja täiemahulise sõja vapustusi said ühe osana ühiskonnast tunda ka kirik ja kogudused. „Me oleme vapustatud, kuid mitte heidutatud. Kiriku sõnum ja solidaarsus kannatajatega on kõlanud selgelt ja helisevalt.“

Muusikaga teenisid Ülle Ritsbek (orel) ja Hanno Padar (laul, kitarr), sündmust jäädvustas Urmas Roos. Keldrikorrusel oli kaetud kohvilaud. „Mustlasnaised“ näitasid hoogsaid tantsumustreid. Oli palju ühist osadust, tänu ja rõõmu. 

Sirje Semm