Kirik ja erakonnad on ühise asja eest väljas

EELK peapiiskop Urmas Viilma kohtus jaanuarist maikuuni kõigi kuue riigikogus esindatud erakonna fraktsiooniga. Kohtumiste eesmärgiks oli kontaktide loomine ja ühist huvi pakkuvate teemade väljaselgitamine.

Kuidas said alguse teie kohtumised riigikogu fraktsioonidega?
Kui Andres Põder sai peapiiskopiks, hakkas ta korraldama erakondade ümarlaudu. Asja mõte oli sama mis minulgi: otsida koostöövõimalusi, teatud teemasid, mis võiksid olla huvipakkuvad nii kirikule kui erakondadele. Ja anda ka sõnum, et me ei ole kindlasti ühe erakonna kirik, vaid omame koostöövalmidust kõigi erakondadega.
Nende ümarlaudadega juhtus ikka nii, et iial ei teadnud, kas kohaletulnud saavad erakonna nimel kõnelda või nad on lihtsalt n-ö kontakt­isikud. Riigikogu fraktsioonides on aga ikkagi tegemist nende inimestega, kes meie seadusloomes mängivad võtmerolli ja kes peavad tegema otsuseid. Mulle tundus, et kui mina lähen nende juurde, võib ehk hõlmata rohkem parlamendiliikmeid kui siis, kui ma kutsun erakonna esindaja endaga kohtumisele.
Ja eks seal oli ka tutvumise osa. Väga paljude ministritega olen ma juba kokku puutunud erinevate üksikküsimuste lahendamise käigus. Aga lähtuvalt loogikast, mis meie demokraatias toimib, peaks olema nii, et mida ministrid teevad, selleks annavad juhised ikkagi parlamendierakonnad nende programmide kaudu. Nii et on oluline kõnelda mitte ainult nendega, kes on täitevvõimu juures, vaid ka nendega, kes seda strateegilist suunda oma erakonna ministritele ja valitsusele näitavad.

Millised teemad kirik prioriteetsetena esile tõstis ja miks just need?
Kõigile fraktsioonidele saatis minu assistent Eerik Jõks eelinfo, et tegemist on tutvumise ja tutvustamisega, aga võiks ka põgusalt üle käia mõned teemad, mis parajasti aktuaalsed on, lähtudes ka konkreetsest erakonnast. Näiteks kooseluseadusest ei olnud väga oluline kõnelda EKRE, keskerakonna või IRLiga, mis valdavalt pole seda toetanud.
Oluline oli seda küsimust arutada just nende erakondadega, kes on seda toetamas ja seega esineb lahknemine meie arusaamast. Sama lugu on ka näiteks erakoolide rahastamise küsimusega. Oli mõistlik edastada, kui mina seal juba olin, kristlike erakoolide seisukohti ja nende erisust esile tuua – ja jällegi just nendes fraktsioonides, mis on praegu haridusministeeriumis esitatud seadusemuudatust toetanud.
Nii et teemad kujunesid välja lähtuvalt sellest, mis hetkel oli aktuaalne. Pigem oli kohtumise mõte aga tõepoolest tutvumine, sest neid erinevaid üritusi, kus parlamendiliikmetega võib sattuda koridorivestlusesse, on päris palju. On hea, kui teemad on ära markeeritud ja ollakse tutvutud, et järgmisel korral sedasama juttu jätkata mõne konkreetse parlamendiliikmega, ilma et peaksime hakkama kõigepealt viisakalt ennast tutvustama ja sissejuhatusi tegema.
Paljude teemade puhul on tegemist kirikute ja ka EKNi reaktsiooniga millelegi. Pole ju mõtet kristlike koolide teemat tõstatada, kui seadus jääks muutmata, sest see on olnud erakoole, sh kristlikke koole selgelt toetav. Seda enam, et seadusest lähtudes näib, et riik ongi soovinud kristliku hariduse andmist erakoolis. Ja kui riik on seadusesse kirjutanud, et konfessionaalne usuõpetus on võimalik ainult erakoolis, siis tundus üsna loomulik, et riik seda tegevust ka omalt poolt toetab võrdselt munitsipaalkoolide toetamisega.
Nüüd, kui hakati erakoolide rahastamist ümber reguleerima, tundus meile, et lahus teistest erakoolidest ei arvestata siin kristlike erakoolide spetsiifikaga ja selle erisusega, mille on riik ise seadusesse sisse kirjutanud. Ja kooseluseadusega seonduv on olnud samamoodi pigem reageerimine.

Millistest teemadest veel kiriku initsiatiivil juttu tuli?
Üks küsimusi, mida ma ise olen tõstatanud, on endiselt usundiõpetus. Meil on selline jokk-olukord, et riiklik õppekava on olemas ning justkui on olemas ka regulatsioon selle kohta, kuidas koolides, kus huvilisi on, usundiõpetust õpetada. Seadus ütleb, et kui on piisav arv huvilisi, siis on see koolile kohustuslik ja õpilasele vabatahtlik. Aga kes need huvilised välja selgitab, on praegu reguleerimata. Kui vaadata statistikat, siis selgub, et gümnaasiumi segmendis on pilt natukene parem. Seal on Olga Schihalejevi sõnul isegi kasvanud nende koolide arv, kus usundiõpetust õpetatakse. Aga kui võtame põhikoolid, siis see pilt nii hea ei ole.
Koolid ei tegele selle teemaga, kuigi õppekava on olemas. Praeguse Euroopa kontekstis, arvestades ka rändekriisi temaatikat ja teiste kultuuride esindajate jõudmist siia ning meie kokkupuudete laienemist – nii Eestis kui väljaspool Eestit – erinevate religioonide esindajatega, peaks teadlikkus sellest olema märksa suurem, kui see on.
Millegipärast ei tundu usundiõpetus olevat teema, mida näiteks meie haridusministeerium tõsiselt võtaks. Minu jaoks on küsimus, et olukorras, kus meil kiidetakse rahvusvaheliste nn PISA testide alusel meie laste kõrget haridustaset, ei osata ometigi vastata küsimusele, miks meie Eesti inimesed ja ka noored on keskmisest sallimatumad teistsuguste inimeste ja kultuuride suhtes. Ehk siis ei suudeta kokku panna seda, et faktiteadmised, mis on küll suurepärased, ei tähenda automaatselt seda, et seejuures oleks ka hoolivus, sallivus või lugupidamine teistsuguste suhtes sama suur – ei ole! Järelikult jääb midagi tegemata.
Mina julgen öelda, et vastuseks on usundiõpetuse puudumine koolides. Olga Schihalejevi poolt kunagi korraldatud uurimus nendes koolides, kus usundiõpetust õpetatakse, näitas, et need õpilased, kellele seda õpetatakse, on teistsuguste suhtes sallivamad ja kannatavad välja teistsugust arvamust palju paremini kui need, kes ei ole seda õppinud.
Veel üks minu tõstatatud teema oli nn katuseraha jagamise printsiipide küsimus. Ka luteri kiriku kogudused said seda tänavu suurusjärgus üle 200 000 euro, mis on praktiliselt pool sellest mahust, mis luteri kiriku objektidele tuli pühakodade programmist. Tundub kuidagi ebaloogiline, et nii suur hulk raha jagatakse ilma tsentraalsete kokkulepitud printsiipideta. Lihtsalt üks saadik, kes on kuskilt pärit, otsustab, et ta tahab toetada seda asja. Loomulikult on toetuse saaja tänulik. Aga me näeme ka olukordi, kus toetused lähevad sinna, kus näiteks on kirik juba ammu restaureeritud. Või ei ole see mitte niivõrd koguduse soov olnud teatud suunalist taotlust esitada, kuivõrd saadiku enda surve esitada just selline taotlus.
See tekitab ka küsimusi, kas siis need väikesed maanurgad, kus on võib-olla palju suurem abivajadus, aga kust ei ole valitud saadikut, ei saa kunagi osa nendest poliitilistest katuserahadest. Eks mulle öeldi ka saadikute poolt, kas ma tahan, et kirik siis enam ei saaks toetust. Ütlesin, et mitte seda, vaid ma tahan rääkida printsiipidest. Kui pühakodade programmi raha jagamisel on juhtnõukogu ja püütakse prioriteete seada, siis pool samast mahust jagatakse lihtsalt ära ilma igasuguste kokkulepitud printsiipideta – see tekitab omamoodi ebaõiglust.
Miks ma selle teema ka tõstatasin – absoluutselt kõik erakonnad toetasid mõnda kirikuga seotud objekti, mis näitab, et erakondadeüleselt ei olda seisukohal, et kirikuid ei peaks rahaliselt toetama. Miks ei võiks siis suurendada pühakodade programmi mahtu? Aga niikaugele me praegu nende juttudega ei jõudnud.
Oli ka neid fraktsioone, kes ütlesid, et nende jaoks on üleüldse see jagamine küsitav, näiteks vabaerakond. Samas reformierakonnast anti sõnum, et see on vana parlamentaarne tava ja meie seda ei puuduta. Nõus, aga võib-olla siis lepiks mingid printsiibid kokku.
Kohtumised olid kõige rohkem tunnipikkused ning kõik sõltus ka saadikute endi aktiivsusest ja fraktsiooni suurusest. Kui oli tegemist tillukese rühmaga (nagu vabaerakonna või EKRE puhul), siis neid inimesi ümber laua, kes tahtsid arvamust avaldada või küsimusi esitada, oli ju vähe. Aga kui oli tegemist suure grupi inimestega, nagu näiteks kohtumisel reformierakonna või keskerakonnaga, ei jõudnud kõiki teemasid nii kiiresti läbi arutada ning mõned jäid isegi markeerimata.

Millised muljed jäid fraktsioonidest, milliseid küsimusi nende esindajad üles tõstsid?
Mind üllatasid positiivses mõttes kohtumised nii keskerakonna kui sotsiaaldemokraatliku fraktsiooniga. Ma olen ka ise olnud poliitiliselt aktiivne omal ajal ja ei ole pidanud neid erakondi maailmavaateliselt kirikule just kõige lähemal seisvaiks – arvestades seda, et kirik esindab valdavalt keskmest pisut paremal olevat, konservatiivset liini ja seda ka Eestis.
Kuigi kõik kohtumised olid väga meeldivad, üllatasid mind just kohtumised nende kahe fraktsiooniga, sest seal oli väga palju küsimusi, mis olid nende endi poolt ette valmistatud. Tuli välja ootus, et kirik ühiskonda puudutavatel sotsiaalsetel teemadel rohkem sõna võtaks.
Näiteks sotsiaaldemokraatlikust fraktsioonist tuli küsimus, kas see on ikka õige, kui vaimulik osaleb erakonnapoliitikas. Oli saadik, kes ütles, et ta tahaks oma koguduse õpetajat näha erakondadeülesena. Loomulikult on kogu sellel perioodil olnud Narva Aleksandri kirik kuum teema.
Olen pidanud ka jagama elementaarset teavet kiriku kohta, kuidas kirik toimib jne. Keskerakonna fraktsioonis tõstatusid näiteks küsimused, kus vaimulikud oma hariduse saavad ja kas Eestis on see võimalik; kust tuleb palgaraha – kõik sellised asjad, mis meile kirikus tunduvad elementaarsed. Aga kui saadik pole väga ise kirikuga seotud olnud, on need teemad talle uudsed.
Pereväärtused üldisemalt jäid kõlama, lähtuvalt ka kooseluseadusest. Eriti kui rääkida pereväärtustest positiivses mõttes, mitte tingimata vastandudes – mida teha Eesti oludes, kus suurem osa inimesi ei abiellu, kus suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu. Üks fraktsioon tõstatas ka koduvägivalla teema, mis on viimasel ajal ühiskonnas esil.

Kas võib öelda, et fraktsioonid eristuvad suhtumise poolest kirikusse?
Kui tõstatasin võimuerakonnaga teema, milles kirik nende seisukohti ei jaga, siis ka sõnavõtud muutusid kohtumisel natuke ametlikumaks. Aga ega erakond ei ole iseenesest elusolend, seal on ju inimesed. Ei saa öelda, et kirik suhtleb erakondadega, ikka inimesed suhtlevad omavahel. Igas erakonnas on neid inimesi, kelle suhtumine kirikusse on positiivne, neid, kelle suhtumine on neutraalselt positiivne, ja tõenäoliselt ka neid, kes on päris ükskõiksed selle suhtes, mida see peapiiskop nüüd tuli meile rääkima. Või ka kiriku suhtes negatiivselt meelestatuid, kes otsivad teemasid, millega saaks kirikule kohta kätte näidata. Ei saa küll öelda, et nendel kohtumistel seda oleks juhtunud.
Kui ametiisik suhtleb ametiisikuga, see tähendab peapiiskop tuleb fraktsiooniliikmetega suhtlema, siis mängib rolli ka mingisugune ametlik foon ja mingisugunegi õpitud viisakus, isegi kui peaks olema vastumeelne konkreetse inimesega suhelda. Õnneks minul seda vastumeelsust kellegi suhtes ei ole. Pigem olid need kohtumised väga meeldivad. Suhtlemistasand ei jäänud tingimata ametlikuks, vaid me olime ümber laua ja arutasime teatud küsimusi, tundes, et oleme ühise asja eest väljas. Ja nii oli see iga fraktsiooniga.

Kas kirikul on ka oma lemmikparteid? Näiteks on üsna palju vaimulikke seotud IRLiga.
Ei olnud mina ühelgi kohtumisel selleks, et öelda, et kirik on just teie erakonna taga. Ja ei olnud ka vastupidi – ükski fraktsioon ei tulnud välja sellise ootusega, et kindlasti toetage meid. See, et kirik peaks tegutsema mitte erakondadevälise, küll aga erakondadeülesena, tundus olevat kõigile päris loogiliselt iseenesestmõistetav. Mäletan, et keskfraktsioonil oli küsimus, et kirikut on nähtud ikka rohkem IRLi kirikuna, sest üsna palju vaimulikke kuulub IRLi. Ma küll teadsin nimetada, et ka keskerakonda on mitu meie vaimulikku kuulunud.
Aga eks see oht on, et vaimulike erakonnastumise tõttu võib jääda mulje, nagu oleks meie kirik teatud erakondade suhtes positiivsem kui teiste suhtes. Praegu ma küll usun, et kirikuliikmete hulgas on väga lai ampluaa eri erakondade liikmeid ja toetajaid ning ka vaimulikkond ei ole enam sugugi nii monoliitne oma seisukohtades.
Aga me ei tohi ära unustada ka seda, et Isamaaliit on kunagi nimetanud ennast kristlik-demokraatlikuks või kristlikuks konservatiivseks erakonnaks. Ja Euroopa parlamendis kristlus esineb just selle erakonna nimetuses, mis paratamatult seob selle erakonna nagu iseenesest kristliku maailmavaatega või vähemalt ootustega selles suhtes. Kas need ootused on alati täidetud, on juba iseküsimus. Selle üle võiks rääkida eraldi iga erakonnaga, kui palju nende programmides on selgelt kristlikke põhimõtteid, mis on ka sõnastatud nii, et need on kristlikud, mitte üldinimlikud.

Mida kohtumised kirikule andsid, milliseid järeldusi võib neist teha?
Need avasid ukse järgmisteks kontaktideks, võib-olla siis juba spetsiifilistes küsimustes. Ma võin pöörduda nende saadikute poole, ja ka vastupidi, nemad võivad pöörduda minu poole, ilma et me peaksime alustama sissejuhatavatest viisakustest ja üksteise kompamisest, et kes sa nüüd oled. Ma ise väga loodan, et kirik jõudis nendele inimestele, kes vahel peavad ka kirikusse puutuvaid asju otsustama, märksa lähemale. Ka kirik ei ole ühiskonnast väljaspool asuv organism, vaid on osa meie ühiskonnast. Usun, et kiriku inimlikum pool tuli fraktsioonide esindajatele sealt ka paremini välja.
Mina saan teha järelduse, et kõikide erakondade inimestega on võimalik suhelda. Kõik nad on inimesed meie endi hulgast, samasuguste murede, rõõmude ja hirmude ning eelarvamustega, nii positiivsete kui ka negatiivsetega. Aga iga selline kontakt toob alati inimesi üksteisele lähemale ja muudab empaatilisemaks. Vähemalt ma loodan seda. Minul endal ei ole küll mingisugust tõrget või kompleksi kellegagi nendest inimestest edaspidi suhelda, sest need kohtumised möödusid soojas ja positiivses õhkkonnas.
Me tõdesime peaaegu iga kord, kui aeg hakkas otsa saama, et selliseid kohtumisi oleks vaja korraldada veel. Iga kord käis selline mõte läbi, et võiksime seda teha regulaarselt. Ma ei oska öelda, kas regulaarsus on tingimata vajalik. Aga minu sõnum oli ikka see, et kiriku esindajad võiksid olla sagedamini kaasatud ka komisjonide istungitel, kui teatud küsimused on arutluse all. Ja see esindaja ei pea alati tingimata olema peapiiskop. Kirik on ikkagi suur ja meil on erinevate spetsiifiliste valdkondade vastu huvi tundvaid inimesi nii vaimulike kui ilmikute hulgas rohkem.
Usun, et kui me ise endast märku anname, siis tuleb ka inimestel meelde meid kutsuda. Olen tähele pannud, et kiriku suhtes vahel tajutav ignorantsus ei ole mitte teadlik ja tahtlik kiriku ignoreerimine, vaid see on täiesti teadmatult välja kujunenud olukord. Ei ole tuldud selle peale, et kaasata mõne küsimuse arutelu juurde näiteks kiriku esindajaid, sest ei ole satutud nägema kirikut nende küsimustega tegelemas. Kui suhted on aktiivsemad, siis küllap meenub rohkematele inimestele, et me ju rääkisime nendest asjadest ka kirikuga. Ja kiriku kaasatus teatud protsessidesse on siis ka aktiivsem.
Rain Soosaar

Riigikogus esindatud erakonnad
(sulgudes fraktsiooni liikmete arv)
Eesti Reformierakond (30)
Eesti Keskerakond (27)
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond (15)
Isamaa ja Res Publica Liit (14)
Eesti Vabaerakond (8)
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (7)
Allikas: Riigikogu