Kirik ja aastaring

Oleme harjunud tõigaga, et kirikliku elu ja jumalateenistuste aastaringi ei alusta me mitte üldise kalendri uusaastapäeval, 1. jaanuaril, vaid juba umbes kuu jagu varem. See fakt pole teadmata ka nii-öelda ilmalikus ühiskonnas, kus advendiaeg on valdavalt pühendatud jõulude kui valguse püha või talvise pööripäeva pidustustele. Mõnikord algab ses tähenduses uus aasta juba oktoobri lõpust või novembrist.

Kirikuaastal on mõistagi rikkalik sisu, mida pole kaasaegsetes advendi- ja jõulupidustustes või munade- ja jaanipühades enamasti esil. Aga tõsi on see, et ka pop- ehk rahvalikus kultuuris näeme veel üksjagu märke ja meenutusi kirikuaastast kui praeguse aastaringi pühade ja aegade kultuurilisest põhjast. Kõige enam on see ilmne ajaloolise rahvakalendri puhul, mida võrdlemisi palju teatakse ja jälgitakse ka praegu.

Pühapäev

Kristliku kalendri keskne tugisammas on pühapäev kui nädala esimene päev. Seitsmepäevane nädal ja selle usulise keskmena hingamispäev (sabat) on Vana Testamendi maailmapildi ja jumalateenistuselu pärand kristlusele. Juba üsna varakult asetus kirikus aga hingamispäeva pühitsemine laupäevalt ümber pühapäevale. Õieti küll mitte niivõrd veel hingamispäevana üldises mõttes, vaid eriliselt Jeesuse Kristuse ülestõusmise päevana – seda Uue Testamendi evangeeliumite ühise pärimuse alusel. 

Ka teised Uue Testamendi kirjutised viitavad nädala esimese päeva erilisele kohale (nt Ap 20:7jj; Ilm 1:10). Pühapäevast saab iga nädal korduvana kristliku kiriku jumalateenistuslik päev. Esmalt sel päeval kogunetakse Jumala sõna kuulma (juutlusest harjunud tava) ja armulauda pühitsema ning vastu võtma Jeesuse korraldust mööda (nt 1Kr 11:23–26). Ka laupäev jääb, vähemalt kiriku varases ajaloos, olulisele kohale ja laupäeva liturgiline tähtsus on tänini õigeusu kirikutes nähtav.

Hiljem, alates 4. sajandist, saab pühapäevast seoses kristluse valitsevaks usuks pääsemisega ka üldine hingamise päev, mil ei tehta (hädavajaduseta) tööd ning osaletakse ühisel jumalateenistusel. Kuigi pühapäevakohustust riigiseaduse mõttes tänapäeval enam pole, osaleb enamik kristlasi meiegi maal jumalateenistustel peamiselt pühapäeviti. Enamik küll mitte kuigi tihti.

Ülestõusmispüha

On loomulik, et üsna peatselt (vähemalt 2. sajandist) pühitsetakse lisaks igale pühapäevale kui ülestõusmise päevale ka korra aastas suurt püha. Ülestõusmispüha on kristlik paasapüha (vt 2Ms 12:14jj), kuna Kristuse kannatuse ja surnuist ülestõusmise läbi, millesse meid ristitakse (Rm 6:3–11), päästetakse meidki läbi vee nagu Noa ja tema kogukond või Iisraeli rahvas läbi Punase mere (eelkujundina 1Kr 10:1jj). 

Teadaolevalt kujuneb ülestõusmispühast või selle eelõhtust/ööst ka üsna varases kirikus (vähemalt 4. sajandil) üks põhiline ristimise püha. Veel 2. sajandil vaieldakse Väike-Aasias seeüle, kas kristlikku paasat tuleb pidada juutide kombel 14./15. niisanil või siis pühapäeval pärast kevadise pööripäeva järgset täiskuud (ehk juutidest hiljem). Väitlus lõpeb ajaloo jaoks teise variandi pinnale ja peamiseks jäämisega.

Kuna ülestõusmispüha on liikuv (ajavahemikus 22.3.–25.4.), siis on seda ka eelnev ja järgnev periood kirikuaastas. Kui algul piirdub iga-aastane suurpüha Jeesuse kannatuse ja ülestõusmise pühitsemisega neljapäeva õhtust pühapäevani (nagu evangeeliumid ette annavad), siis tasapisi, vähemalt 4. sajandist, tähistatakse kogu nädalat meile palmipuudepühana tuttavast eelnevast pühapäevast kuni ülestõusmispühapäevani jumalateenistustega. 

Malli annab siin samast ajast Jeruusalemma kirik, kus Issanda teekonda saab läbi käia selleks pärimuse järgi evangeeliumite sündmuste kohale ehitatud pühakodades. Palverändurid kogu toonasest kristlikust maailmast viivad need kombed ka oma kodukantidesse. 

Palvele ning jumalateenistustele liitub paastumine, esialgu kannatusnädalal, siis ka Jeesuse eeskuju (Mt 4:2) järgides 40 ülestõusmispühale eelneva päeva vältel. Suure paastu ajast, mis paralleelselt oli ka katehhumeenide (leeriõpilaste) ristimisele ettevalmistamise perioodiks, saab ülestõusmispüha ettevalmistusaeg. Hiljem lisandub sellele veel eelpaastuaeg alates Septuagesima (ca 70 päeva paasani) pühapäevast.

Ülestõusmispühale järgneb kirikuaasta suur rõõmuaeg 50 päeva vältel kuni nelipühadeni, mil meenutame kiriku sündi Püha Vaimu väljavalamises (Ap 2:1jj). Viimast peeti mõnda aega koos taevaminemispühaga, mis on 10 päeva enne seda. 4. sajandi lõpupoolest alates need eraldati eraldi suurteks pühadeks koos juurdekuuluva nädalaga (ladina keelest oktaav).

Sündimise pühad

Kristuse sündimist ja sellega seotud sündmusi (vt Mt 2 ja Lk 2) hakkab kirik pühitsema hiljem kui ülestõusmispühi ja nelipühi. Jeesuse sündimise algseks pühaks ongi pigem 6. jaanuar, mis hiljem saab läänekiriku kalendris Kristuse ilmumise (ka ristimise) pühaks ida tarkadele, keda keskajal hakati kuninglikeks pidama (kolmekuningapäev). 

25. detsember kui Kristuse sünnipüha levib üle kristliku maailma Roomast 4. sajandi viimastel kümnenditel. Hiljem saab seegi eelperioodi advendiaja (nelja pühapäeva) näol ja moodustab koos ilmumispühaga ning sellele järgneva nädalaga kirikuaasta jõuluaja, mis erinevalt ülestõusmispühaga seotud tsüklist on määratletud kuupäevaliselt.

Muud ajad kirikuaastas jäävad ilmumispühanädala ja Septuagesima vahele ning pärast nelipüha (või keskajast levinud kolmainupüha) ja on ühel või teisel moel nii-öelda tavaline periood. Ka sellesse aega jääb aga mitmeid suuremaid pühi, nagu küünlapäev, jaanipäev või mihklipäev.

Pühad inimesed (ka inglid)

Läbi kogu Issanda pühadega liigendatud aasta peetakse ka pühakute mälestuspühi, kas teadaolevatel surma- (taevasse sündimise) päevadel või muudel puhkudel. Pühakute aastaring saab alates 2.–3. sajandist alguse tavast pühitseda armulauateenistust märtrite/veretunnistajate (usu pärast hukatute) ja teiste usu eeskuju andnud inimeste haudadel, kuhu hiljem rajati kirikuhooned. 

Alul kohaliku tähtsusega usukannatajatele ja -tunnistajatele lisandusid kalendris piiblitegelased: apostlid ja teised. Erilisel kohal on varakult Maarja kui Jeesuse ema / Jumalasünnitaja, kelle pühad on osaliselt ka Issanda pühad (nt 2.2., 25.3.). Absoluutne enamus meiegi kodumaa pühakodadest on pühitsetud ühe või teise pühaku nime järgi ja siit tuleneb ka rikkalik kohanimepärimus.

Usupuhastuse järel kärbitakse luterlikes kirikutes küll märgatavalt pühakupäevade arvu, aga usu eeskujude ja taevaste eestpalvetajatena jääb nende koht kirikuaastas Issanda pühadele allutatuna siiski oluliseks nagu ka peaingel Miikaeli ning teiste taevaste saadikute/kaitsjate pühadel.

Tauno Teder,

Häädemeeste koguduse õpetaja