Kimp külajutte elust ja inimestest

Võrumaa kirjaniku Rannar Susi vastse jutukogu «Oma majapidamine» kaante vahel on kuusteist vahemikus 2009–2013 ajakirjanduses ilmunud lühijuttu.

Avaldatu võtab kokku võru kirjanduse sõbra Tiia Allase sisukas järelsõna. Valdav osa jutte on ilmunud Eesti Kirikus. Nii et lugejale tähendab see taaskohtumist vanade tuttavatega. Ajaliselt jääb kirjapandu eelmise aastasaja teise poolde ning praeguse sajandi esimesse kümnendikku. Tooni annavad paari viimase aastakümne suured ühiskondlikud muutused, mis on mõjutanud ka meie maaelu. Kahjuks küll mitte paremuse suunas.
Nimijutus on kesksel kohal kaks eakat naist – Kaalu Linda ja Terepi Leida, kelle majapidamised asuvad kõrvuti. Nende elusaatustes on mõndagi sarnast. Nad käisid külakoolis ja hiljem murdsid kolhoositööd. Mõlemad on lesed, mõlema lapsed – ühel tütar, teisel poeg – elavad kaugel. Aga oma olemuselt on need kaks naabruses elavat memme vägagi erinevad.
Lindat iseloomustavad avar eluvaade ja töökus. Tal jätkub silma ka tärkava kevade ilu märkamiseks. Leida seevastu võib toas ühtejärge telerist seriaale vaadata. Ja ta on põikpäine: milleski ei ole teistega päri. Eriti ilmneb see kartulipanekul, kui Leida nõuab külamehelt, et see künnaks virksed risti maalapiga. Just-just, virksed – see ju võrukeste sõna!
Siinkohal meenub lugu Võrumaale koduväiks tulnud Pärnumaa mehest, kes jõudis siiakanti parajasti kartulipaneku talguteks. Mees ei jõudnud ära imestada, et kõikide hobuste nimi on Virges. Aga selle sõnaga käsutatakse vähemalt võrukeste kodukandis suksut vagu ajama.
«Ära iial mine teist õpetama või aitama. Ta ei võta seda vastu. Tal oma majapidamine,» sõnastas Linda enda jaoks tõdemuse.
Iga inimene on isemoodi oma tõekspidamistelt, harjumustelt, käitumiselt. Lugedes kohtame erinevaid persoone.
Siin on omaaegne majandi peazootehnik Vladimir, hüüdnimega Majakovski. Pereliikmetega on ta nende linna tikkumise pärast pahuksis, sestap maandab pingeid töös. Autor on tema välise kirjelduse andnud napilt, seevastu ilmekalt: «Naftaplekid pükstel, särk katki, habe ajamata. Nagu vanapagan Jürka müttas ta siin oma talus.»
Nooruses külakooliõpetajaks tulnud luulehuvilise Asta kunagisest hoogsast olekust pole midagi järel. Rääkides on ta kapseldunud minevikku. Maaelu mandumine paistab välja ka inimeste hoiakutes. Loeme tõsise ellusuhtumisega Aliidest, keda autor on nimetanud omamoodi jumalaotsijaks. Saame tuttavaks noore poisi Eeroga, kes oma esimest traktorit töökorda putitab. Otsib sobivaid osi, klapitab ja ehitab. Saaks no sõidu peale … See viimane on ühtlasi jutu pealkiri.
Tegelaste galerii on kirev, nende hulgas leidub ka kirjanduses haruldasemaid eksemplare, nagu hauakaevaja ja kõrvaltegelasena sensitiiv. «Hauakaevaja sügis» ja «Minejate hääled» mõjuvad salapäratsemise tõttu pisut müstiliselt. Kuigi oma elutõde on sees: osa inimesi tunneb end paremini üksi olles, osa otsib võimalusi teiste inimestega liituda.
«Hauakaevaja sügis» kruvib põnevust, kuni jõuab üllatava lõpuni. «Murula mehed vabariigi päevil» sisaldab teraseid tähelepanekuid Eesti elust, vastu kumab mure maaelu allakäigu pärast. Jutu lõpetab kirjutaja taas lugejat üllatades: Murulat pole reaalsuses olemas, järelikult ka molukesi Murula mehi. Või äkki ikkagi?
Ilukirjanduslike palade kõrval kohtab elu dokumentaalset kajastust. Ehedaim mu meelest on jutt «Grupipilt». See pilt on tehtud 1969. aasta suvel autori kodukülas Põltsamaa kandis taluõuel. Igaühel, kes pildil jäädvustatud, on oma nimi, nägu ja lugu. Jutu kirjapaneku ajaks 2012 oli fotol olnud 24 inimesest igavikku lahkunud 11.
Jutus «Valimised on usu küsimus» kaldub rõhk usule. Süda läheb soojaks, kui silm peatub tuttaval nimel. Kakskümmend aastat tagasi Estonia laevaga Läänemerre jäänud Heino (Sikk) oli nii Rannari kui ka minu hea sõber. Ja Rannari raamatus on nüüd jäädvustatud üks Heino mälupilt laevasõidult, kui ta nägi kalda sees kaldapääsukeste pesaavasid. «Iga augu peal mõni pääsuke. Nad lendasid veel sisse ja välja. Ja siis tema mõtles, et need kaldapääsukesed on nagu eestlased: igaüks elab oma augus ja kokku nad palju ei puutu.»
Eks tsirgukestel ole ka oma majapidamine…
Kirjaniku stiil on karge. Tema juttudes puuduvad nii hurraa-optimism kui ka hala. Pigem käib elu võrukeste kombel: om nigu om. «Oma majapidamine» on aus raamat inimestest ja elust maal. Ukse sulevad koolid, kaob postkontor ja pangautomaat. Ei ole tööd, pole ka raha. Külad tühjenevad …
Aga midagi on veel alles. Kuniks maal rahvast, jagatakse söögipala, püsib talgutraditsioon, ei peljata nõu ja, kui tarvis, ka raha küsida, silmast silma ja südamest südamesse rääkida. Külakogukond toimib. See äratab lootust.

* * *
Raamatu on välja andnud Eesti Kiriku toimetus. Toimetanud Rita Puidet, küljendanud Salme Uustare. Pildid joonistasid Anu Mõtshärg ja Liive Koppel. Raamatul on kõvad kaaned, kevadiselt erkrohelised, otse kutsuvad avama ja lugema. Ega meil maaelust sageli kirjutata. «Oma majapidamist» soovitan soojalt!
Liina Valper