Kihelkonnapäevad tutvustavad kirikut

Paari aastakümne eest rääkisid kihelkondadest peamiselt rahvakultuuri ja folkloori uurijad. Viimasel ajal on aga nendega soetud ajaloolise pärandi vastu hakanud huvi tundma ka laiem avalikkus.

Heaks näiteks on tänavu „Teeme ära!“ talgute korraldajate üleskutse värvida bussiootepaviljone, piirdeaedasid ja muid objekte oma kodukihelkonna värvidesse. Talgute kodulehe järgi toimuski selliseid värvimistalguid umbes nelisada. Iseloomulik oli see, et korraldajad pakkusid huvilistele näpunäiteid oma kodukihelkonna tuvastamiseks kaardirakenduse abil. See näitab ilmekalt, et kihelkondlik identiteet pole paljude eestlaste jaoks tegelikult kuigi tuttav ega oluline. Teiseks näiteks ülaltpoolt lähtunud kihelkondliku pärandi propageerimise katsest on kaheksa aasta tagune kihelkonnapiiride tähistamine maan­teedel.
Mitmel pool võib märgata siiski ka kohalike inimeste endi initsiatiivist lähtunud algatusi. Heaks näiteks on kihelkonnapäevad, mida on alates laulva revolutsiooni aastatest korraldatud üsna mitmel pool. Algatajateks on kohalikud kodulooentusiastid, kultuuritöötajad ja mõnigi kord ka luteri kogudus. See on üsna loomulik, sest ajalooliselt olid kihelkonnad ju ennekõike ikkagi kirikupiirkonnad.

Juuri tähtsustades
Miks kihelkonnapäevi korraldatakse? Üks võimalus sellele küsimusele vastamiseks on teha järeldusi kavas olevate ettevõtmiste põhjal. Osa neist on nimelt pühendatud kohalikule minevikule, identiteedile ja kultuuripärandile. Näiteks korraldatakse ajalooloenguid, avatakse mälestustähiseid jne.
See on esmapilgul üllatav, sest sügavamat huvi ajaloo vastu tunnevad tänapäeval vähesed inimesed. Paljud pole isegi oma kodukihelkonna põliselanikud, vaid teisest Eesti otsast sisse rännanud. Tundub aga, et kodutunde tekkimise ja kohaliku identiteedi konstrueerimise seisukohast on siiski paljudele inimestele väga oluline ühel või teisel viisil minevikule viidata.
Küllap ka kihelkonnapäevade jumalateenistused täidavad osalt just minevikupärandi rõhutamise funktsiooni. Kirikuhoone ning seal toimuvad teenistused ja talitused aitavad inimestel ilmselt tunda ehedat sidet möödunud aegadega, mis on tänapäeval üsna haruldane. Maarahva elustiil ja igapäevaelu kombed on ju viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Ning rahvakultuuri ja kohapärimustki ei õpita enam ammugi tundma vanematelt põlvkondadelt, vaid muuseumi vahendusel.
Teisalt on aga kihelkonnapäevadel tavaliselt kavas ka palju üritusi, mis kohaliku identiteedi ja minevikuga otseselt seotud ei ole. Esinevad professionaalsed muusikud ja kohalikud taidlejad, korraldatakse laatasid ja käsitööoskuste töötubasid ning meelelahutust pakuvad linnast kohale kutsutud populaarsed artistid. Seega hinnatakse kihelkonnapäevi küllap ka võimalusena leida argipäevale vaheldust ning tugevdada pidupäevaõhkkonnas inimestevahelisi ja kogukondlikke sidemeid.
Kultuuriürituste ning eriti kontsertide korraldamiseks on ümbruskonnas aga pühakojad sageli kõige sobilikumad kohad. Tõsi, oma piirid seab siiski asjaolu, et kaugeltki mitte igasugune muusika kirikusse ei sobi.

Kogudus lööb kaasa
Niihästi kihelkonna ajaloolise tähenduse kui ka rolli tõttu, mida kirik mängib kohalikus elus, on seega tavaliselt enesestmõistetav, et kogudus kihelkonnapäevade korraldamisel kaasatakse.
Heaks näiteks selle kohta on Hargla, kus tänavu 19. augustil esimest korda kihelkonnapäeva peeti. Üks korraldajaid, Hargla maakultuurimaja juhataja Lea Radsin selgitab, et oluliseks ajendiks oli seejuures soov kõnetada nooremat põlvkonda, kes kohalikust ajaloost vähe teab. Eesti Vabariigi juubeliaasta tundus olevat selleks sobiv aeg. „Vanematel inimestel oli see nagu taaskohtumine nooruspõlveaegsete traditsioonidega,“ lisab Radsin.
Kihelkonnapäev algas Harglas tema sõnul jumalateenistusega, kus teenisid koguduse hooldajaõpetaja Vallo Eha­salu ning pühapäevakooli õpetaja Karin Varblane. Esines kohalik lauluansambel HarMõn. Pärast jumalateenistust istutasid Ehasalu ning koguduse juhatuse esimees Rein Paas kiriku juurde elupuu.
Pärast jumalateenistust jätkus tegevus juba Hargla maakultuurimaja juures asuval külaplatsil, kus esinesid isetegevuslased ning kuulati ettekandeid Hargla kihelkonna ajaloost ja rahvarõivastest. Kohtuti ka menukirjanik Indrek Harglaga, kes vanaema kaudu Hargla külast pärit ja praegugi siin maakodu peab.
„Pidasin ilusaks rääkida Vanast Testamendist midagi avaratest maastikest, tühjast maast ja varemetest, sest näiteks Jesaja räägib nõnda Jeruusalemmast,“ vastab õpetaja Ehasalu küsimusele, millele ta kihelkonnapäeva jutluses tähelepanu pööras. „Tema vaimulik nägemus räägib Jumala saadikust just sellisel unustatud maal.“
Ka Hargla on Ehasalu sõnul nimelt ääremaa, kuid samas põnev kant ilusa loodusega, kust ei jää kaugele kultuurilooliselt olulised paigad. „Võiks ju rääkida ka positiivsemalt, nagu Nehemja või Esra, et olid varemed, kuid meie teeme kohe ära, et kõik taastatakse, aga võib-olla on suurte tegude üleskutse vahel õõnsam kui nukrale olevikule hinge sisse puhumine,“ mõtiskleb vaimulik.
Praegu on koguduse suureks mureks tema sõnul asjaolu, et jumalateenistustel käib väga vähe inimesi. Teisalt peab kohalik rahvas kirikust siiski lugu; näiteks pühakoja remondi ja selle ümbruse heakorrastamise eest kantakse usinasti hoolt. Kogudus teeb noortetööd Taheva sanatooriumis elavate erivajadustega inimeste seas ning hingehoiutööd hooldekodudes. Ning vähemasti tähtpäevade puhul on vahel ka rahvarohkeid jumalateenistusi.

Kogudus korraldab
Mõnikord on aga kogudus ise kihelkonnapäevade algataja või kannab organiseerimistöö põhiraskust. Eriti väärib siinkohal esiletõstmist EELK Kose kogudus. Eriline on see, et kihelkonnapäevad toimuvad seal igal aastal ning vältavad koguni nädal aega järjest. Ning seegi, et suur osa ettevõtmistest on seotud kiriku ja usuga. Tänavused, 18.–26. augustini toimunud Kose kihelkonnapäevad olid järjekorras juba kümnendad.
Koguduse õpetaja Kerstin Kask kinnitab, et ettevõtmine sai alguse omaaegse kohaliku vaimuliku Mare Palgi algatusel. Organiseerimistöö käivitub tavaliselt juba jaanuaris-veebruaris. Aktiivselt tegeleb korraldamisega 10–15 inimest, ent neid, kes ühel või teisel moel oma panuse annavad, on palju rohkem. Kaasa lööb ka Tuhala kogudus, sest seegi tegutseb Kose kihelkonnas. Rahalist tuge on saadud vallavalitsuselt ja projektirahadest.
Osalejate koguhulk küünib Kase sõnul üle tuhande, ehkki seda on raske täpsemalt hinnata: „Võimatu on lugeda neid, kes käivad turupäeval kirikust läbi, kirikuööl kasvõi niisama hetkeks kirikumäe jalamil küünla süütavad või nende imetlemiseks peatuvad.“ Tänavu polnud aga ühtegi üritust, millel oleks olnud alla 30 osavõtja.
Tänu kihelkonnapäevadele jõuab Kase sõnul kirikusse palju selliseid inimesi, kes seal tavaliselt ei käi: „Eks me selleks neid päevi ka korraldame, et olla rohkem inimeste keskel ja näidata, milles usuelu peale pühapäevase jumalateenistuse võiks seisneda.“ Tänavugi oli kavas rohkesti palvusi ja jumalateenistusi, aga ka usuteemaline vestlusring. Rohketest kontsertidest olid üsna mitmed pühendatud vaimulikule muusikale.
„Oleme püüdnud just muusika kaudu inimesi kirikuga sõbraks teha,“ selgitab Kask. Palju rahvast oli näiteks Eesti Klavessiinisõprade Tsunfti poolt Kosel korraldatud ajalooliste klahvpillide ja orkestrimuusika suvelaagri lõppkontserdil, mis kirikus kihelkonnapäevade raames aset leidis. See tõi kohale ka külalisi kaugemalt, sealhulgas esinenud laste vanemaid.
Vaimuliku muusika vastu aga kohapeal väga suurt huvi ei tunta, kuid need on korraldajate endi ning ka mõnede teiste Kose inimeste jaoks olulised. „Kindlasti on kuulajate hulgas neid, kes kusagile mujale sellisele kontserdile minema ei hakkaks, juba selle pärast korraldame,“ kinnitab Kask ning loodab, et pisitasa huviliste ring siiski suureneb.
Oma koht oli muidugi ajalooteemadel. Kohapärimuse uurija Jüri Metssalu rääkis kihelkonna looduslikest pühapaikadest ning kirikuloolane Priit Rohtmets kunagisest koguduse õpetajast Richard Jõgisest. Palju rõhku pannakse Kose kihelkonnapäevadel aga isamaalistele ettevõtmistele. „Püüame neid korraldada nii, et sellesse aega jääks Eesti iseseisvuse taastamise päev,“ selgitab Kask. „Sel päeval on meil mälestushetk Kose kalmistul vabadussamba juures ja pärast pidulik jumalateenistus, mis sel korral jätkus ühise lõunaga pastoraadis.“
Vaevalt on kuigi palju selliseid maakogudusi, kes suudavad midagi Kose kihelkonnapäevadega võrreldavat korda saata. Ent isegi siis, kui korraldamise põhiraskus on kellegi teise õlul, saab kogudus nende kordaminekule tõhusalt kaasa aidata.
Igal juhul võib kihelkonnapäevade sisu põhjal aga oletada nii mõndagi mitte ainult kohaliku identiteedi ning kogukondlike sidemete iseloomu ja tugevuse kohta, vaid ka selle kohta, millist rolli kogudus kohalikus elus mängib. Ühtlasi on see kirikuinimestele suurepäraseks võimaluseks oma tegevust ümbruskonna rahvale tutvustada. See kehtib muidugi ka teiste kodukandipäevade ja kohaliku elu tähtsündmuste kohta, mille korraldamisse kogudusi kaasatakse. Ent just kihelkonnapäevad aitavad eriti esile tõsta kiriku tähtsust kohalikus ajaloos.
Rain Soosaar