Kieslowski «Dekaloog» kui tänapäeva pihipeegel

Käesoleval aastal möödub 10 aastat Poola filmirežissööri Krzysztof Kieslowski surmast. Sel puhul tutvustati tema loomingut üle maailma, Eestis näidati Tartus ja Tallinnas filmitsüklit «Dekaloog».

Kümneosaline filmitsükkel kümnest käsust valmis 1988. aastal Poola televisiooni tellimusel: autoril paluti kirjeldada kümmet käsku tänapäevases, postkommunistlikus ühiskonnas. Autobiograafilises raamatus «Iseendale» avaldab Kieslowski oma tundeid ja reageeringuid «Dekaloogi» saamisloo kohta:

«Loomulikult on see jõle mõte (filmida kümmet käsku)… Riigis valitses kaos ja korralagedus – igal elualal, igas asjas ja pea igas elus. Pinge, mõttetuse ja halvenevate aegade aimus oli tuntav. Maailmas olin siis juba hakanud veidi reisima – täheldasin ka ebakindlust. Ma ei mõtle isegi poliitikat, vaid tavalist, igapäevast elu. Meeldiva naeratuse all tajusin vastastikust ükskõiksust. Mul oli hirmuäratav tunne, et üha sagedamini vaatan inimesi, kes eriti ei tea, milleks nad elavad. Mõtlesin niisiis, et mu kaasstsenaristil on õigus – tuleb vändata «Dekaloog» – kuigi see on väga keeruline ülesanne.»

Raske ülesande lahendas Kieslowski nii sisuliselt kui ka kunstiliselt suure meisterlikkusega. Ta viib vaatajad mitmekihilisse ja -tähenduslikku, detailide- ja sümbolirohkesse maailma, mida raamib visuaalne ilu ja oskuslikult valitud muusika. Ta laseb kiigata sügavale tegelaste hingepõhja, avab silmale nähtamatuid põhjus-tagajärje seoseid, näitab niite, mis ühendavad sündmusi ja inimesi ning koob neist nii igas üksikus tunniajalises filmis kui ka kogu filmitsüklis värvilise terviku.

Seega visualiseerib ta ELU ilustamata ja liialdamata: laseb aimata kõige ja kõigi omavahelist seotust ning seda, kui raskete moraalsete valikute ees seisab tänane inimene üha keerukamaks muutuvas maailmas ja kui tihti peab ta valima vaid halva ja halvima vahel, kuigi tahaks toimida õigesti ja hästi.

Sisulist tihedust on vaatajal siiski kerge jälgida, sest filmide sündmused leiavad aset ühes ja samas keskkonnas – Tallinna Lasnamäele sarnanevas kõrgete paneelmajadega Varssavi linnajaos, kus elavad tavalised inimesed, kelle igapäevaelu kaudu Kieslowski kümmet käsku avabki.

Nõnda on ka eesti inimesel lihtne tegelastega samastuda ja reaalselt ettetulevaid eetilisi dilemmasid läbi elada, filmi üle mõtiskleda.

Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Ain Riistan, kes Tartus filmidele sissejuhatusi tegi, kommenteeris: «Kieslowski sõnum näib olevat see, et kümme käsku on midagi nii üldinimlikku, midagi nii universaalset, et ei saagi küsida, kas neid on vaja – need lihtsalt on. Kas me neid järgime või mitte, on juba meie otsustada. Osa tema filmide mõjukusest tulenebki sellest, et ta näitab, mis juhtub siis, kui neid käske sageli ei järgita.»

Mitu Tartu vaatajat mainis ka omapärast kogemust, et korraga ei saanud enam aru, kus film tegelikult toimus, kas ekraanil või publiku hulgas või pärast filmi koduteel: ergastunud meelte ja tundlikuma tähelepanuga vaatasid nad ümbritsevat maailma ja inimesi ning nende oma argielu valikud peegeldusid teravamalt ja selgemalt kümne käsu kontekstis nagu pihipeeglis.

Kas nõnda pole Kieslowski, kelle «Dekaloogi» tõlgendust vahel meedias vabameelseks on nimetatud, tabanud tegelikult naelapea pihta: nimelt klassikalise teoloogilise tõlgenduse tuumaks on ju küsimus selle järele, mida traditsioonilised tekstid, aastatuhandeid tagasi sõnastatud eetilised põhimõtted, tähendavad siin ja praegu, tänapäeva kontekstis ja konkreetse inimese unikaalses situatsioonis. Seega küsimus Kieslowski kümne käsu tõlgenduse teoloogilise korrektsuse kohta on ise küsitav.

Ain Riistan ütles, et soovitaks «Dekaloogi» vaadata igal Eesti inimesel, eriti koguduseliikmetel, sest need filmid panevad sügavamalt mõtlema kümne käsu üle ja aitavad esitada elule väga raskeid ja keerulisi küsimusi, mida me tavapäraselt ei esita ja millele ei olegi ühemõttelist vastust.

«Ka kirikutel tasuks mõelda nende filmide omandamisele, et neid leeri- ja täiskasvanute piiblitundides kasutada,» väitis Riistan, «sest tean, et üle maailma kuulub «Dekaloog» paljude eetika-alaste kursuste õppekavva, kus nende üle pärast vaatamist arutletakse.»

Filmitsükli ülimaks kokkuvõtteks sobib aga TÜ usuteaduskonna õppejõu Pille Valgu mõtteavaldus: «Kieslowski ei mõista kohut inimese üle, ta ei näita mitte kellelegi näpuga, ta ei tänita, ta ei loe moraali, ta ei naeluta mitte kedagi ühiskondlikku häbiposti, vaid ta räägib inimesest ja inimese elust väga suure armastusega. Selle filmisarja taustaks oleva maailmavaate üks kesksemaid sõnumeid ongi: jah, on olemas printsiibid ja käsud, aga neid ei saa iialgi käsitleda lahus armastusest inimese vastu.»