Kes on sulle eeskujuks?

Uue aasta alguses mõtleme sageli, kuhu oleme teel ja mida soovime saavutada, kas ja mis vajab muutmist. Nii mõnigi meist annab uuel aastal lubadusi endale, pereliikmetele ja mõni kindlasti ka Jumalale. Mis on tänaseks sinu uue aasta lubadustest saanud? Võib-olla on mõnigi oma lubadused unustanud, kindlasti on ka neid meie hulgas, kes oma lubadused täidavad ja oma elus muudatusi teevad.

Uuringutes on välja tulnud, et uue oskuse või harjumuse kinnistamiseks tuleb tegevusi teha kakskümmend üks päeva järjest. Argipäeva reaalsus on see, et me kasutame aja, mille tahtsime võtta uue tegevuse jaoks, ära teiseks tegevuseks. Kui päevale tagasi mõelda, ei oskagi kohe öelda, kuhu see aeg kadus, nii tõdetakse, et aega ei jäänud. Ometi on inimesi, kes on väga hõivatud mitmesuguste tegevustega ja vajadusel leiavad aega teiste inimestega kohtumisteks. Kas neil on rohkem aega kui teistel?

Mõned kuud tagasi tuli mul koolitöö jaoks mõelda mulle olulise inimese teema üle pikemalt ja põhjalikumalt: kes on mulle olnud elus eeskujuks? Kas ja kuidas me oleme leidnud ühist kohtumisaega? Minu jaoks on olnud nauditav vaadata, kui inimesed teevad tööd tõelise pühendumise ja kirega. Lihtsam on endale kedagi eeskujuks võtta, kui meil on sarnane maailmavaade ja ellusuhtumine. Kristlasena tean, et ülim eeskuju on Jeesus. Samas igapäevaelus vajame toetust ja abi teistelt inimestelt, kes oleks meie kõrval, mõistaks meid, kuulaks meid seejuures hinnanguid andmata.

Tasakaalustavana mõjuvad mulle vaoshoitus ja rahulikuks jäämine. Pean lugu kogemustest, argumenteerimis- ja põhjendamisoskustest. Olen hinnanud oma eeskujudes kõige rohkem soovi päriselt huvi tunda, kuidas mul läheb, ja oskust – see tähendab, et mina tajun seda kui ühenduse ja turvalisuse tunnet – tõeliselt kohal olla, kui mul on vaja tema mõistvat suhtumist ning lohutust. Oluline on siinkohal ka aja leidmine. Lisaks mõjub toetavalt see, kui ei ehmuta ära minu erinevatest emotsioonidest ega kardeta isegi minu pisaraid.

Mina olen oma eeskujult võtnud üle eelkõige vaba olemise hinnangute andmisest, kuulamisoskuse, tähelepanelikkuse, rahulikuks jäämise ja kohalolu tunde loomise, sest just need oskused on mind kõige rohkem hingehoidjana edasi aidanud. Milles on sinu eeskujud sind kõige enam edasi innustanud?

Vahel mõtlen tugevatest isiksustest, et nad on minust midagi rohkemat. Ennekõike on nad siiski inimesed oma tunnete ja mõtetega, samuti oma valukohtade ja ebaõnnestumistega. Kui mina mingis olukorras ei leia kohe lahendust või eksin, on see siiski inimlik. Ma olen mõistnud, kui vajalikud on meie enda isiklikud elukogemused: meist on saanud just need, kes me praegu oleme, tänu sellele, mis meiega elus on juhtunud. See on olnud pidev areng ja osaleme kogu elu kestvas protsessis, samas teades, et me ei saa kunagi päris valmis. Jumal aitab meil selle paratamatusega toime tulla, kui me ise laseme sellel sündida. Kui muudame midagi oma elus, siis me ei oska sageli aimata, kuhu see muudatus meid viib. Vahel loodame suuremat muutust, kui tegelikult sünnib, ja nii mõnigi kord avastame, et väike muutus on mõjutanud rohkem, kui keegi oleks osanud arvata.

Huvitav on mõelda sellele, keda Jumal erinevatel perioodidel on lasknud kellegi ellu tulla. Me oleme omavahel seotud rohkem, kui me sellest igapäevaselt mõtleme. Jeesuski oma tegevusega pani oma järgijaid selle üle järele mõtlema, kuidas inimesed ise saaksid üksteist paremini aidata. Jeesuse järel käimisel oli oma mõju. Kõik järgijad seda kindlasti ei mõistnud ning olid üllatunud, et Jeesus oli vahel oma väljaütlemistes otsekohene ja tegudes ettearvamatu.

Sõltumata vanusest vajame siiski inimesi, kes meile asju meelde tuletavad ja meile eeskujuks on. Mõnikord on need eeskujud meie pereliikmed, vahepeal on toetav ka võõrama inimesega suhelda. Ma julgustan sindki mõtlema enda elus olulistele mõjutajatele – kas on keegi nendest, keda saad endale vajadusel eeskujuks võtta?

Veelika Jõgi,

hingehoidja