Kes annab, sellele antakse

«Ohver Jumalale ei tee vaeseks, vaeseks teeb see, mida inimene üle jõu enda peale kulutab,» kirjutas peapiiskop Andres Põder Eesti Kiriku juhtkirjas (vt EK 10.09.08). Kuigi kirikule kümnise maksmine peaks olema rõõm ja õnnistus, on paljud kristlased tänapäeval annetuse maksmisega hädas.

Eesti Kirik uuris, mis maksab kiriklik talitus ja koguduse täieõiguslikuks liikmeks olemine.
Kümnis on Vana Testamendi mõiste. Seadus nõudis, et israeliidid viiksid 10% kogu teenistusest ja kõigest, mida nad kasvatasid, templile (5Ms 14:22; 2Aj 31:5). Uues Testamendis ei määrata kindlat protsenti, mis tuleks kõrvale panna, lihtsalt öeldakse, et seda tehtaks «oma jõudu mööda, kuidas ta käsi lubab» (1Kr 16:2), ning räägitakse andmise eesõigusest. Anda «oma jõudu mööda» võib mõnikord tähendada rohkema kui kümnis, teinekord aga vähema andmist. Kõik sõltub kristlase võimalustest ja kiriku vajadustest.
Ametitalitustel hinnad
Enamik EELK kogudustest on kehtestanud lisaks liikmeannetusele (mis võiks kirikukogu otsusel olla 1% inimese aastasest sissetulekust) soovitusliku annetuse suuruse erinevate kiriklike ametitalituste jaoks. Paljudele inimestele on taolise n-ö hinnakirja teadasaamine üllatav. Näiteks laulatuse eest tuleb lisaks 300kroonisele riigilõivule teha kirikule annetus hinnavahemikus 300–3000 krooni, ka matusetasu on samas hinnaskaalas.
«Annetuste näol on tegemist väga olulise osaga kiriku ülalpidamisel. Kogudus on (inimlikus mõttes) vabatahtlik organisatsioon, mis rajaneb oma liikmete heal tahtel ja valmisolekul ennast, oma elu ja vara panustada. Mida teadlikumaks koguduseliikmed selles osas saavad, seda parem. Teadlikumaks ka selles mõttes, et nad mõistavad oma annetuse olulisust: tegemist ei ole ainult sümboolse, vaid reaalset kaalu omava hädavajaliku panusega,» selgitab Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja praost Enn Auksmann.
Samas on ta siiski seisukohal, et annetus peab olema vabatahtlik ja ükski talitus ei saa raha pärast ära jääda ning inimestel peab olema võimalus annetada vastavalt oma südametunnistusele. «Koguduse kulutused seoses ametitalitustega seisnevad tegelikult pidevas valmisolekus selleks, et meid vajatakse, s.t kirikutööga kaasnevad kõikvõimalikud kulud: töötasud, elekter, vesi, küünlad, leib ja vein jne.
Konkreetset summat, mis kuluks ühele või teisele talitusele, ei ole me välja arvutanud ja ei pea seda ka vajalikuks, sest kirik peabki olema kogu aeg valmis inimesi teenima. Taoline mõtteviis võib tunduda ebamajanduslik, aga ma olen kogenud, et kui inimesed edendavad endas missioonitunnet ning kogevad seda ka koguduse ja selle töötegijate juures, siis on vabatahtlikud annetused kohustuslikult ettekirjutatutest pigem suuremad kui väiksemad,» lisas Auksmann.
Sarnaselt Pärnu Eliisabeti kogudusega ei ole ka näiteks Kambja ja Kaarli koguduse nõukogu arutanud ametitalitustele hindade kehtestamist.
Südametunnistuse järgi
maksmist materiaalselt orien­teeruvas ühiskonnas, kus igal asjal oma hind, peaaegu ei esinegi, seepärast jäävad vabatahtliku annetuse maksmisega inimesed sageli kimpu. Juhtub ka seda, et annetuse vabatahtlikku osa ära kasutatakse. Ilmselt on nii mõnigi kirikuline kuulnud jutte uhkest laulatusest, kus külalisi paarisaja ringis, pruutkleidi hinnaks 50 000 krooni, organisti asemel on kirikul palutud tellida viiulimängija ning lõpuks pistetakse kirikuõpetajale pihku 500 krooni, mis peaks sisaldama ka muusiku töötasu.
Või näiteks mida teeksite õpetaja asemel, kui inimene maksab aastast liikmeannetust 25kroonisega ja leiab selle piisava olevat?
Samas võlgu jääda ju ka ei tahaks ning et kõik selge oleks, küsitakse hinda enamasti ikka koguduse kantseleist.
Ka Eesti Kirik uuris linna- ja maakogudustest, missugused on soovituslikud annetused erinevate ametitalituste eest. Et rahateema kogudustes hell on ning sellest väga rääkida ei taheta, näitab seegi, et 29st küsitletud kogudusest avaldas Eesti Kirikule andmed vaid 9.
Talituste hindade järgi aga ei saa kindlasti arvutada vaimulike sissetulekut, sest talituste eest saadud raha läheb kiriku heaks. Õpetajatel on kindel kuupalk ning üldjuhul ametitalituste eest lisatasu ei saada.
«Mulle kui koguduse vaimulikule talituste puhul pakutud raha olen palunud annetada kirikule. Inimesed on seda enamasti ka meelsasti teinud. Olen alati pidanud ümbrikupalka majandusliku toimetulematuse tunnuseks. Kiriklikest talitustest laekuval tulul on olnud väike, aga kindel osa koguduse rahavoos, millest on makstud igakuist autoliisingut, õpetaja palka jms,» avaldab Audru koguduse õpetaja Tiina Janno.
Võimalikud lisakulud,
mis vaimulikul talitusega kaasnevad, tuleb loomulikult katta. «Meie koguduse vaimulikud saavad matuste puhul ametlikku palgalisa, aga sedagi vaid siis, kui matus ei toimu meie kirikus ja kui matame inimest, kes ei kuulunud meie kogudusse. Noorpaarilt, kes soovib laulatust väljaspool Tallinna Jaani kirikut, palume katta eraldi vaimuliku kulud.
Vaimulikule võib see tähendada nelja tundi sõitmist, nelja tundi ettevalmistusi ja kuni tundi laulatuseks kuluvat aega. Seega võib sellisele laulatusele kuluda kuni üheksa tundi aega ja 30 liitrit bensiini pluss muud auto kulud. Saate ise arvutada, mis see kõik kokku teeb,» märgib Tallinna Jaani koguduse õpetaja praost Jaan Tammsalu ning selgitab, et kirikus läbi viidava ametitalituse puhul sõltuvad kulutused näiteks ka sellest, kas kirik on köetav või mitte.
Jaani kirikus kulub kütte ja elektri peale päevas keskmiselt enam kui 500 krooni.
Kogudus maksab peale
«Palju sõltub ka sellest, millist palka maksab kogudus oma töötegijatele. Iga ametitalituse puhul teeb meie kirikus tööd vähemalt neli inimest. Näiteks laulatuse ja matuse puhul läheb mul õpetajana abielupaari või lahkunu omastega kohtumisele, laulatuse proovile, kõne ettevalmistusele vähemalt neli tundi. Lisaks talitus ise.
Kui võrrelda psühholoogi tasudega, siis peaks laulatuse või matusetalituse eest võtma ainuüksi vaimuliku tasuks viie tunni eest kokku 1000 krooni. Kui matuse puhul tuleb oma autoga sõita ka surnuaiale ja seal talitust jätkata, lisandub veel sõltuvalt surnuaia kaugusest tund või kaks. Palka tuleb aga maksta ka organistile, kirikuteenijale, sekretärile. Võib julgelt öelda, et oma koguduse liikmete matuse ja laulatuse eest küsitavad annetused katavad umbes poole selleks minevatest kulutustest.»
Tammsalu tunnistab, et kogudusse mitte kuuluvate inimeste laulatuste ja matuste eest küsitavad annetused katavad kulutused, ehk isegi veidi ületavad neid. Ristimiste ja leeritamiste puhul maksab kogudus kõvasti peale, aga teeb seda lootuses, et ristitavate vanemad on oma liikmeannetuse läbi kandnud koguduse eest hoolt ja et ka leeritatavad hakkavad seda tegema.
Seega on lootus – kes annab, sellele antakse – kahepoolne.

Merje Talvik