Kellele on vaja orelite muinsuskaitset?

Kultuurikiht ladestub suuresti eelkäijatelt üle võetud materiaalse pärandi toel, andes võimaluse aimata maailma enne meid. 

Varasematel perioodidel ehituseks ja kunstiloominguks kasutatud naturaalsed materjalid on oma loomult hävivad, mistõttu omandab olulise tähenduse sõna „säilitamine“. Juba hävinud märgilisi esemeid või keskkondi saab küll originaalilähedastena taastada, kuid on võimatu päriselt taastada neile iseloomulikku vaimsust. Selles, et meid jätkuvalt ümbritseks vana ja uue põimumisel moodustuv kvaliteetkeskkond, on väga oluline osa muinsuskaitsel. 

Meie koguduste jaoks on muinsuskaitse teema tuttav, kuna suur osa jumalateenistusliku elu keskkonnast moodustub riiklikusse mälestiste registrisse kuuluvatest objektidest-esemetest. Kirikuruumis ringi vaadates haarab silm tavapäraselt kolme suurt ajaloolist kunstiväärtust: altarit, kantslit ja orelit. Üldjuhul on need muinsustena kaitse all. Ometi osutub ajalooline orel selles kolmikus omalaadseks „vaeslapseks“ – asjasse süüvimisel selgub, et muinsuskaitse all ei ole tervikorel, vaid üksnes orelit ümbritsev kapp ja selle kena fassaad ehk prospekt. Millest selline ebajärjekindlus?

Põhjuseks on oreli kui kunstiteose mitmekihilisus. Kunstimälestiste tuvastamine põhineb kunstiajaloolisel uurimistööl, mille vaatlusobjektiks on kujutav kunst. Orel on aga kompleksne kunstiteos, mille väärtuste loetelus on visuaalne külg vaid üks mitmetest. Oreli esmaseks väärtuseks on tema kõlapilt. Järgmisena on oluline oreli tehnika- ja käsitööajalooline väärtus – kõla tekitamiseks sobiv mehhanism kajastab oma ajastu ja käsitööharu ehitusvõtteid. Praegu mälestisena kaitstav oreliprospekt allub ehitusaja kunstivooludele, aga peegeldab ka oreli kõlaiseloomu. Oreli otsestele väärtustele lisanduvad muud „sõnumid“ minevikust nagu viited oreli- ja kultuuriajaloole ning koduloole.

Et pillide kuninga mitmekülgsus ületab kunstiajaloolise uurimisvaldkonna tavapärased piirid, on oreli tunnustamine kultuurimälestisena varem takerdunud kompetentside puudulikkuse taha. Teadmine ajaloolise oreli tervikväärtuslikkusest on olnud üksikute erialainimeste valduses. Eesti kirikutes on veel säilinud originaalsel või sellele lähedasel kujul hulk 19. sajandi ja 20. sajandi I poole instrumente, põhjuseks nõukogude perioodi konserveeriv mõju. 

Lääne-Euroopas ehitati sama ajastu pillid 20. sajandi II poolel suuremas osas ümber ning neist on algseina säilinud vaid väike osa. Siinne orelipärand asetab meid seega eelisolukorda, paneb meile aga samas kohustuse tuua nende haruldaste instrumentide paremik meie kultuuripärandi ametlikule visiitkaardile. 

Nüüdseks on Eesti riik hakanud selleks vajalikke samme astuma. Nõuandva ekspertkomisjoni abiga on tehtud valik kümmekonnast orelist, mis on kõnekaimad nii meie kohalikus kui ka Euroopa oreliajaloos. Järgmisena on sõna orelite omanikel – EELK kogudustel, kelle nõusolek on nende tähelepanuväärsete pillide kultuurimälestisena tunnistamiseks vajalik.

Mis võib ajaloolisi oreleid ajapikku ohustada, kui neid ei aita säilitada riiklik muinsuskaitse? Üks ajaloopärandi väärtusetuks muutmise tegur on nüüdisaegsed ümberehitused ükskõik milliste heade eesmärkide nimel. Kuna koguduste juhtorganid on regulaarselt ümbervalitavad, on vaja tagada, et ka uued juhid oleksid kursis kogudusele kuuluva oreli muinsusväärtuslikkuse ja selle säilitamiseks vajalike soodustuste ning piirangutega. 

Teine oluline tegur on võimalus, et hädaolukorras asendub oreli professionaalne hooldus asjaarmastajate kaasamisega. Orel on mängitav instrument, vajades seega püsihooldust ning tehniliste rikete kõrvaldamist. Praegu teevad valdava osa orelitöödest erialaoskustega inimesed. Kahjuks toimub aga orelikultuuri nišistumine, mistõttu pole kindel, kas erialane teenus ka tulevikus igal pool kättesaadavaks jääb. Võib loota, et orelid remontimata ei jää, kuid vähemaks võivad jääda eriala-

spetsiifilised käsitööoskused ja heade tavade tundmine. 

Muinsuskaitsealuste pillide puhul nõuab seadus nende hooldamist, remonti ja restaureerimist eriala-

spetsialisti poolt, kellel on lisaks muinsuskaitseameti pädevustunnistusega kinnitatud restauraatorioskused. Mälestisorelitele tagab see nõue professionaalse hoolduse ja parenduse. Ka bürokraatliku asjaajamise maht jääb mälestisoreli puhul mõistlikuks. 

Seaduse kohaselt ei ole pilli igapäevaseks hoolduseks ja üksikrikete ning avariiolukordade kõrvaldamiseks muinsuskaitseameti kooskõlastus vajalik. Kooskõlastust tuleb taotleda süstemaatiliste parendustööde jaoks, mis liigituvad restaureerimis- ja konserveerimistööde valdkonda. Täpsustamaks mälestispillide hoolduse, remondi ja restaureerimistööde standardeid, on muinsuskaitseamet omanike ja orelirestauraatorite abistamiseks koostanud muinsuskaitseseadusel põhineva juhendmaterjali.

Külli Erikson

kunstiajaloolane ja oreliekspert

Oreliprospekt

– on oreli ümbriskapi kunstiliselt kujundatud fassaad,

– on sageli rikkalikult kaunistatud, eriti barokkpillide prospektid,

– eksponeerib tavaliselt valikut Principali tüüpi viledest,

– võib lisaks mängivatele viledele olla kujundatud ka tummade ehisviledega,

– võib pärineda ka mõnelt eelmiselt samas kohas asunud orelilt.