Kellele on kogudust vaja ja kas kirikus peab käima?

Artikkel on pühendatud EELK vaimulikele ja kiriku aktiivile.

Kiriku, koguduse, kogudusse kuulumise ja inimeste erinevate arusaamiste üle mõtiskledes olen sageli meelt heitnud. Kuidas saaks eeldada, et sellest teemast oleks kunagi võimalik üldse ühtmoodi aru saada? Aga – mingi mõttejoon on olemas, kustkaudu on ilmselt võimalik edasi minna, ja see tee viib rahvani. 

Kristlikus mõttes on kõik ristitud inimesed Kristuse ihu, tema kogudus. Ristimise kaudu on inimesed Jumala omad, kuid nad jäävad võimeliseks valima elu teed või surma teed. See tähendab, et igal ristitud inimesel on Jumalaga leping oma elu ja andidega teda teenida. Seda on tal vaja uskuda, kogeda, lepingu täitmist õppida ja harjutada – mitte ainult sellest jutlusi või mõtisklusi kuulata.

EELK (võib-olla ka teised) on aastakümneid loendanud ja lahterdanud liikmeid oma kogudusele andmise perspektiivist. Kes annab raha ja appi tuleb, see on meie oma. Mida rohkem annab, seda tähtsam on. Institutsionaalse kiriku ümber tunglevad rahvahulgad on pagendatud kiriku kadunud või passiivsete liikmete rolli, kus nad religioosselt kirjaoskamatutena, koguduste hingekirjades olijatena, kristluse järele küsijatena või kultuuri toetajatena veel mingi varuvariandina põhjendamatut lootust pakuvad. 

Me tunneme neid rahvahulki päris hästi, teame, mida ja millest nad räägivad. Religioonisotsioloogidel on see oma meetoditega hästi läbi uuritud ja nad teevad oma tööd pidevalt edasi ning nad teevad seda hästi. Mitte ükski religioonisotsioloogilise uurimistöö tulemus aga ei ole esitatud tööülesande vormis kirikule, see ei ole võimalikki. Rahvas väljendab kirikule oma ootusi enda olukorrast, ühiskondlikust positsioonist, sotsiaalsest staatusest ja vaimulikest eelistustest lähtudes. Nad ei pruugi ega peagi käituma kiriku arusaamist mööda „õigesti“. 

Piltlikult öeldes kirjeldavad religioonisotsioloogid neid rahvahulki, kes ka Jeesuse ajal tema kannul käisid. Seda rahvast püütakse veenda kultuuri hoidma või oma kogudusele appi tulema. See rahvas on aga Kristuse ihu, Jumala riigi rahvas aegruumis, volitatud kuulutama evangeeliumi Jumala valitsusväest kõikidele inimestele. Evangeelium, mida kirik peab kuulutama, on sõnum päästjast kuningast, tema sündimisest, elust, surmast ja ülestõusmisest, et ta nüüd valitseb ajas ja ruumis, ning kellele kogu loodu peab alistuma. 

Paistab aga, et ülesandest ei saada aru, sest enamik ristitud inimestest ja armsast Eesti rahvast ei mõista, mida Jumal neilt ootab. Heal juhul pakutakse talle veel natuke raha, paar pisarat või hetk kirikupingis. Ristitud inimesed ei tea, et neil on ülesanne ja annid selle ülesande täitmiseks ning see on midagi, mida me saame ja peame muutma. Kirik ei tohi tühje kirikupinke vabandada inimeste teadmatusega ega võimalusena jutlustada inglitele. Meie, kirikuõpetajate ja teiste juhtide võimalus ning vastutus on minna inimeste juurde, kusjuures see on vist ainukene asi, mida EELKs veel järelejätmatult tehtud ei ole. Misjon112 pakub selles töös koguduseõpetajatele asjalikku tuge ja kutsub koosteele.

Siin kuskil on muidugi peidus lõkse, millesse kirik on korduvalt astunud, sest pigem on levinud arusaamine, nagu oleks tavalistele inimestele kirikus käimine ainus (või üldse mingi) lahendus koguduse osaduses või evangeeliumikuulutuse valguses elamiseks. Pakun, et üks viga, mida tehakse pidevalt, korduvalt ja jätkuvalt, on evangeeliumi tõlgendamine (ainult) lohutussõnumina. Aga kuna lohutust vajavad nõrgad, vaesed, haiged, töötud, vanad, leinajad, surijad, mahajäetud naised, väikesed lapsed …, siis kes end tugevana identifitseerib, sellel pole sellist evangeeliumi tarvis. 

Teine viga on inimeste kaasamise kitsendamine kirikus jumalateenistusliku elu korraldamiseks. Kolmandaks ei saa anonüümsed kirikupingis istujad, ükskõik kui heade kavatsustega nad on, üksinda jäädes levitada Jumala evangeeliumi teisi inimesi puudutaval moel. Et evangeeliumi vägi leviks, peab see kuulutaja elus toimima koos teiste inimestega ja sellisel kombel hakkama tema elu segama. Seda muutust me tajume koguduse osadusena. 

Igat inimest kutsub Jumal isiklikult ja nimepidi ennast järgima. Sellel teekonnal oleme aga koos lugematu hulga inimestega. Igaühel on midagi, mida teistel ei ole, igaüks on eriline ja vajalik liige Kristuse ihus. Need, kes seda juba teavad, on kohustatud teisi aitama ning juhendama oma ande leidma ja kasutama. Need annid on koguduse jaoks eluliselt vajalikud evangeeliumi jagamiseks nendega, kes seda veel ei ole kuulnud ega kogenud.

Ma usun, et kirikus saab olla nii hea, et kõik tahavad sinna tulla ja mitte keegi ei taha sealt ära minna, sest Jumala juures on hea olla. Ja nii ongi hästi.

Evangeelium peab meie elu segama ja selle segaduse tulemus on osadus.

Annely Neame