Kell annab teada kiriku olemasolust

Eestis on umbes 500 kirikukella, neist pooled luteri kirikutel.
Küsimusele, kas kirikukellad on vastupidavad või vajavad tihti remonti, vastab kellaspetsialist Toomas Mäeväli, et mõni siiski laguneb juba kahesaja (!) aasta pärast ära. Vastus räägib iseenda eest: kirikukellad elavad üle mitu inimpõlve, ent vajavad siiski remonti.
Sildamismeetod
Suvel remonditi Nissi kiriku kell Eestis senitundmatul meetodil. «Seda kutsutakse sildamismeetodiks,» selgitas Toomas Mäeväli. «Paljudes Eesti kirikutornides on mõranenud kellad. Põhjusi on mitu, kas hooldamatus või vale hooldus. Kellamehed löövad lihtsalt kella teadmatusest katki, mille tulemusena kell oma kõla kaotab. See on sama, mis kodus katkise kruusiga, mõrane kruus ei kõlise nii nagu terve. Paljusid kelli on üritatud keevitada, aga see ei õnnestu alati.»
Toomas Mäevälja sõnul saab hea tulemuse siis, kui kell enne suurel lõkkel kuumaks ajada ja siis keevitada. «Need kellad helisevad hiljem nagu uued. Samas on keevitatud ka külmalt, sellega aga täit tulemust ei saavutata. Pigem rikutakse kell hoopis ära, ka väljanägemine on kadunud.»
Sildamismeetod on Eestis uus. Kella prao peale pannakse spetsiaalsed klambrid, mis hoiavad kella koos. Eeliseks on siin ka see, et kella ei ole vaja tornist alla võtta ja välimus ei saa kannatada. See on puhas töö, kus puuritakse, raiutakse kellale väiksed tapid sisse, seda saab väga täpselt teha, nii et kella reljeefne pind jääb praktiliselt muutumatuks. Nissi kiriku kella näitel on heli igal juhul parem kui keevitades.
Soojus aitab
Muide, taolisel moel on kelli parandatud Indias. Meetodi nimi on metalock ja seda kasutatakse naftaväljadel, kus ei saa keevitada, sest on suur tuleoht. Metalocki puhul aga ainult puuritakse ja otsest tuleohtu ei ole. Nii remonditakse ka laevamootoreid või vinte. Tulemus on tugev, kuid soodsam kui uus.
Samas ei propageeri Mäeväli kirikukellade puhul ainult parandamist: «Kui kogudusel raha on, siis oleks hea ikka päris uus kell osta. Parandus on ikka nagu hädapärast. Kõige parem heli on uuel kellal, nagu me Püha Vaimu tornist kuuleme.»
Kui kaua sildamismeetodil parandatud kell vastu peab? Uudsuse tõttu ei ole see veel teada, ütleb Mäeväli ja lisab: «Minu vanaisa Eduard Salumäe parandas 1960ndatel aastatel Kuusalus mitu kirikukella (Kuusalu, Varbla, Hageri jt), tema ajas kella enne keevitamist lõkkel kuumaks. Need kellad töötavad küll siiani korralikult. Samas on külmalt keevitatud kellad mõne aastaga lagunenud.»
Valu olgu korralik
Kella iga sõltub valu õnnestumisest. Püha Vaimu vana kell oli 500 aastat vana ja kui poleks tulekahju olnud, siis oleks see kell veel edasi löönud. «Valamine ei ole mingi eriline probleem,» selgitab Mäeväli. «Kunstnikud valavad ju igasuguseid pronkskujusid ja ei ole oluline, kas mõni pragu tuleb sisse. Need lihtsalt pahteldatakse hiljem. Kella puhul sellist mätsimist ei saa teha. Valu peab õnnestuma ühe korraga ja kui ei, siis läheb ümbervalamisele.»
Eesti kirikukellad on enamuses kohapeal valatud, aga kelli on toodud ka Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja üsna palju Venemaalt, eriti Gatšinast. Uusi kelli nii tihti ei tehta. Mäeväli meenutab, et 12 aastat tagasi valati Haapsalu Toomkirikule uus kell.
Ent meie kellade olukord ei ole roosiline. «Eestis võiks üks kellavalukoda mitu aastat järjest töötada, ilma et töö otsa lõpeks,» on kellaspetsialist veendunud. «Praktiliselt iga kiriku tornis on üks lõhkine kell. Palju oleks parandada või veel parem oleks uusi teha.»
Miks sellist koda ei ole? Vastus on lihtne: kella tegemine on kallis ja kogudustel ei ole selle jaoks raha. Näiteks Püha Vaimu kell (valmistati Hollandis) läks maksma 300 000 krooni. «See kell oli siiski kallim, kuna seal olid eri nõuded, ta pidi välja nägema täpselt samasugune kui vana. Kell on ka üsna suur (läbimõõt 116 cm). Maakirikute kellad on tavaliselt 70 cm suurused. Uue valamine võib maksta ca 150 000 krooni.» Paljude koguduste jaoks suur raha!
Kell kaigub üle maa
«Kell on kiriku jaoks tähtis ese,» on Mäeväli veendunud. «Et inimesi informeerida kirikusse tulema või lihtsalt kiriku olemasolust teada anda.» Et mitmel pool kirikumees enam kella lööma ei pea, vaid selle teeb ära automaatika, selles ei näe Mäeväli midagi halba.
Millest praod tekivad? Üks asi on kella valesti lüüa, suure jõuga, vale koha peale. Loomulik kella helistamine on see, kui kell ise liigub ja tila oma raskusega talle vastu lööb, siis ei lööda teda kunagi liiga raskelt. Tugevust on häälest tunda.
«Teine asi on, et ei taheta torni ronida ja luuke lahti teha. Kella lüües peavad luugid alati avatud olema,» paneb Mäeväli kellameestele südamele. «Mõnel pool on kellatornis mikrofon ja kellahelin lastakse lihtsalt kirikusse. Tegelikult on kellahelin ju ikka neile, kes on väljaspool kirikut.»
Toomas Mäevälja arvates on kella helistamine kirikusse lausa naeruväärne, kirikus sees peaks ikka vaikne olema. Mõnel pool ei hoita luuke tuvide pärast lahti. Mäeväli soovitab sel juhul võrgud ette panna, vihma ja lund peavad peenemad võrgud kinni. Ning tuul kuivatab kiiremini, kui luuk lahti on. «See on ikka mugavuse küsimus. Kinniste luukidega kõvemini lüües loodetakse, et midagi ka välja kostab.»
Üleüldist kirikukellade tehnilist ülevaatust Eestis ei tehta, kuid kutse peale on Toomas Mäeväli kelli hindamas käinud, näiteks Viljandi Jaanis, Kuusalus, Nissis, Kosel jm. «Väga paljud siiski ei tunne huvi ja kui kell juba lõhki on, vaadatakse, kas saaks humanitaarabina uue või vana kinni keevitada. Kõige parem oleks ikka täitsa uus kell valada.»
Tiiu Pikkur