Keegi ei jää kutsest ilma

Akna taga kasvab suur tammepuu, mille ladva naabripere on ära lõiganud, et see liiga kõrgeks ei kasvaks ning edaspidi päikest ei varjutaks. Tamme tugev elujõud on ajanud oksad igasse ilmakaarde laiali ja nüüd ületab selle puu laius tuntavalt tema kõrgust. Kas see annab talle juurde ka tugevust, mida muidu tammedele omistatakse, on küsitav.

Nõnda aknal omaette mõtiskledes märkan, et selle puu ladvas on üks koltunud leht. Lehtede langemise aeg on ammu möödas, talvgi juba minemas, uus kevad tulemas. Miks hoiab üks elu ära elanud leht ikka veel oksast kinni? Imestan, kuidas see on õnnestunud, et suured tuuled, vihmad ega lumi pole suutnud teda sundida oksast lahti laskma.  

Leidsin mõttetera, mille olen kunagi oma märkmikku kirjutanud, et leht langeb puult ainult siis, kui oks teda enam ei hoia. Olen unustanud, kelle mõttetera see on, kuid sellest selgub, et see on koostöö. Leht ei saa omatahtsi minna, millal arvab. Tal tuleb püsida seni, kui antakse lahkumiseks luba. Alles seejärel on tal võimalus keerelda, tantsiskleda värvikirevat lahkumisvalssi koos tuhandete teistega. Mitte varem kui tuleb kutse viimsele valsile.   

Tahtmatult tekib paralleel inimeluga. Mitte keegi ei saa ise oma mõttejõu, tahte või igatsuse ajel siit valude ja vaevade maalt ära minna. Tuleb oodata kutset. Kristlased teavad, et kutset ei saadeta varem, kui ase on ette valmistatud. Piibel kinnitab, et Jeesus läks meile aset valmistama ja tuleb tagasi siis, kui see valmis on. See põhjendab ka, miks mõni muldvana inimene ikka veel elus on.  

Meil kõigil on eesmärk, milleks keegi meist siia ilma sündinud on. Elu on aarete kogumise aeg. Jumal tahab, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu (Jh 3:16). Selleks on ta saatnud oma Poja Jeesuse Kristuse, et iga inimene saaks temast kinni hakata ja päästmisele tulla. Kuidas see teadmine aga kellegi südameni jõuab, on müstika.

Miks mõne vana ja väsinud memme või taadi elulõng pole katkenud, miks ta ikka veel elust kinni hoiab nagu koltunud leht puuoksast, mina ei tea. Aga Jumal teab. Võib vaid oletada, et ehk on jäänud midagi olulist tegemata, milleks antakse lisaaega. Ehk tahab Jumal teda hoida kurja surma eest, kui süda alles patust pöördumata, või on talle antud eriline roll olla kellegi palvetugi … 

Jumal tunneb inimese südant, mõistab tema soove ja mõtlemisi. Ta teab, kelle südame uksele tasub koputada nii, et see talle avaneb. Armuline Jumal annab veel aega, et parandada meelt ja vastu võtta taevalik pakkumine – igavene elu. Elu maises ilmas tundub meile teatud mõõdetud aja raames kõige õigem ja parem, olgugi et see on antud laenuks ja tuleb tagasi anda. Kui tagastamise aeg saabub, siis selgub, mida me sellega oleme suutnud teha.

Vältimatu kohtumine Eluandjaga ootab kõiki ees. Jumal otsustab, kuhu valmistatakse meile igavikuline eluase.

Minu isa oli 91-aastane, kui talle kojukutse tuli. Veel üheksakümneselt ei tundnud ta Jumalat, sest oli piisavalt vitaalne ja iseseisev. Ta oli terve elu lootnud oma käterammule ja nutikusele, mida talle oli ka heldelt kingitud. Aga kui ramm hakkas raugema ja nutikus hägustuma, tuli hakata kellelegi või millelegi toetuma.

Talle tuli appi kõige tugevam õlg, mida üldse leida saab. Mu isa leidis Jeesuse. Üks eksinud väsinud poeg leidis kodutee taas üles. Pool aastat enne tema maisest elust lahkumist Jumal muutis tema südame. Ta tegi päästepalve ja sai andestuse. Uus oli tekkinud, vanal mõtteviisil ei olnud enam sõnaõigust. Pool aastat sai ta elada Jumala lapsena ja siis tuli kutse. Elu on imepärane oma piiratud ajalimiidiga. Sündides vaevalt keegi mõtleb sellele, et elu antakse meile ajutiseks kasutamiseks. Nooruses tundub, et see on päriselt meie oma ega lõpe mitte kunagi ära. Kui aga ajaterad liivakellas hakkavad otsakorrale jõudma, siis tuleb teatud selginemine, justkui eesriie tõstetakse üles. Hakkame mõistma, et meie aeg saab otsa. 

Küsitav on, kas kõik oskavad kutset oodata, kuid see tuleb. Mitte keegi ei jää kutsest ilma. Ka koltunud lehel puuladvas tuleb minna, sest uue kevade tärkamise vägi, pungade puhkemise iidne jõud sunnib teda.

Liive Koppel