Keda võita heaga?

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!
Rm 12:21
«Kui näen kedagi metsikult peksmas last, siis võib ainult julm ükskõiksus takistada kasutamast tema vastu jõuvõtteid,» arutles hiljuti üks minu leerilastest. Ja lisas – kui muid vahendeid pole.
Me kõik oleme kogenud hea sõna ja andestuse mõju, ent ka «venna viha» – olgu kadeduses, vales või koguni füüsiliselt. Kurjus tänapäeva maailmas on saanud lausa globaalsed mõõtmed. Tema vägi vaid laieneb.
Õhus on tõesti järjest enam ähvardust. Kes tunneb end tänapäeva maailmas turvaliselt ja kaitstuna, kes ei karda? Uudistes domineerivad vägivallaaktid ja õnnetused, hästi teenivad security-firmad, politsei selekteerib väljakutseid nende raskusastme järgi ja jätab vähem «tõsised» kõrvale. Just selline on silmitsi-tegelikkus.
Kuri lausa nõuab vastust, ja tegelikult me kõik vastamegi talle. Kõigepealt alateadlikult – hirmuga, mis sunnib lukustama uksi ja igaks juhuks võõristama ligimest, näiteks teeäärset hääletajat, ent ka teadlikult – selge seisukohaga.
«Kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine; ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub,» ütleb evangeelium. See kurjale heaga vastamise loosung võimendub nii läbi tänase kui paljude teiste kirjakohtade ning on kogunud enda ümber vist enim poleemikat. Kas või – aga mitte ainult – vene kirjanduses. Lev Tolstoi kirjutas Mäejutluse lausa programmiliselt ümber. Kurjus sünnitab vaid uut kurja, kinnitavad «Ülestõusmise», ta viimase teose lõpuleheküljed. Teine kristlik kirjanik, M. Bulgakov, personifitseeris aga «Meistris ja Margaritas» nõukogude Moskvasse tegutsema koguni Saatana – pilama, mõnitama, lausa surma mõistma (sic!). Tema pidas vajalikuks kurjust – võimuga kaasajooksikuid, ent näiliselt ka süütuid, lihtsalt labaseid, rumalaid ning piiratuid inimesi – karistada. Paljud riigid pole siiani kaotanud surmanuhtlust, tõhustades samal ajal sotsiaalhoolekannet.
Ühest vastust polegi. Ei tahaks, et keegi käitub õigesti vaid karistuse hirmus, mitte siseeetikast lähtudes. Ent survemeetmeteta pole seni toime tulnud ka kõige demokraatlikum ühiskond.
Johannese apokalüpsis kirjeldab viimsepäeva-eelseid raskeid aegu: «Inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, lõbuarmastajad.» On praegu ka!
Ent Piibel ei kutsugi meid maailma ümber kasvatama, vaid iseennast. Sõnum on ju lihtne: alusta palgist omas, mitte pinnust venna silmas. Kas oleme üritanud endast lõpuni «välja tõmmata» kas või surmapatud – uhkuse, laiskuse, kitsiduse – või loodame mugavalt sealpoolsele purgatooriumile? Ärgem siis kogugem tuliseid süsi enda pea peale. Andkem armu vaenlasele, ent mitte iseendale. Sest nõnda on õpetatud: võida sina kuri ära heaga. See ei peaks käima üle jõu.
Urmas Arusoo