Kas vahetame?

Sõidan aegajalt maaliini bussiga, millega paljud koolilapsed pärastlõunal kodu poole vuravad.
Olen märganud, et tootsilik müügiprotsess on tänapäevalgi koolijütside seas sageli praktiseeritav. Muidugi toimub see peaasjalikult naturaalmajanduse korras. «Kas vahetame?», on üks tihti laste omavahelises suhtlemises esinev lause. Kellel on sääraseid tazosid, mis teistel puudu, kellel vahvaid nätsupabereid, mida teine väga igatseb. Ühel on ikka seda rohkem, mis teisel sootuks puudu, ja vastupidi. Vast tuleb see pilt meile tuttav ette, kui ise millegi kogumisega tegelenud oleme.
Uue nädala juhtsalmis (Jh 1:17) vastandatakse seadus armu ja tõega ning tulemine andmisega. Need vastandused on meile tuttavad. Seaduse kaudu ei ole võimalik õndsust pälvida, kinnitab Paulus. Üksnes armust saame õndsaks. See on meie kirikutes vast kõige sagedamini korratav lause. Teine vastandus – andmine vs tulemine – jutustab lugu iisraeli rahvast, kellele Moosese kaudu anti seadus, ja uuest Iisraelist, kelleks on kutsutud kõik rahvad Jeesuse Kristuse kui meile tulnud Päästja kaudu. Andmine on seotud küsimisega. Seadus on vastus inimeste soovidele. Seaduse järgi elamine on ju inimesele niivõrd loomulik.
Kaduvate vahenditega näilise turvatunde loomine toimub ka üdini sekulaarses ühiskonnas. Sellegi liikmeskonna moodustab ju kõigest patune mässuline, kes omaenese hävitajalikku loomust ei suuda muul moel taltsutada kui käsuseadust luues ja püüdes selle järgi elada. Tulemine aga ei eelda mingit aktiivset tegevust selle poolt, kelle juurde tullakse. Me võime küll kedagi oodata, kuid see ootus ei määra tulija isikut. Oodatava asemel võib saabuda hoopis keegi teine, ootamatu külaline. Küllap oligi Jeesus pigem ootamatu Messia kuju. Kuid ta tuli ometi.
Meil on siis valida: seadus oma käskude-keeldudega antud vastusena patuse inimese vajadusele korra järgi. Käsku järgides saavutame kindlasti teatud turvatunde. Kui kõik teeksid vähemalt näo, et nad seadust täidavad, siis küllap oleks eemalt vaadates pilt üsna kena. Seepärast saaks käsureligiooni kahtlemata ka lihtsamalt «müüa».
Teisel pool on Jeesuse Kristuse isik, kes tuli ja tõi arusaama armust. Ta ei nõua normide mõõdunööride järgi käimist, küll aga pakub patuse inimese sisemist muutust. Ka siin on võimalik koolipoiste kombel küsida, kas vahetame? Võib juhtuda, et üks tee väsitab liialt oma tüütuseni tuttavate käänakutega. Ehk kirikus kuuldud sõnum Jumala armust on hakanud väsitama. Tahaks proovida midagi muud. Alustuseks piisaks kas või seaduskuuleka variseri elust.
Miks mitte, kuid üks sõna meie juhtsalmist on veel puutumata. See sõna on «tõde». Seda sõna püütakse vältida, kuna religioonidevaheline oikumeenia ja dialoog mittekristlike maailmavaadetega nõuab tagasihoidlikkust. Ometi ei õnnestu meil Jeesust sundida sõna «tõde» tagasi võtma ega või me seda pühakirjast kustutada. Tõde on ilmunud Jeesuses Kristuses, ja mitte kuidagi ei suuda me tõde puudutada, kui Jeesus meid ei ole puudutanud.
Ehk jätaks oma religioossete kogemuste kollektsiooni loomise plaani selleks korraks pooleli ja katsuks leppida üksnes Jumala armu teega. On ju see ainus tõeni juhtiv tee.
Tauno Toompuu