Kas EELK on haldusreformi künnisel?

Peapiiskop Andres Põderi ettepanekul ja konsistooriumi otsusega 29. märtsil loodud halduskomisjonid on andnud vastuse küsimusele, kas EELKs on vajadust ning võimalusi uue piiskopi või piiskoppide järele. Vastus on eitav.

Käesoleva aasta märtsis alustas tööd kolm EELK haldus- ja juhtimisstruktuuriga tegelevat erikomisjoni: Lõuna-Eesti gruppi juhtis Urmas Petti (liikmed Vallo Ehasalu, Arne Hiob, Mart Jaanson ja Hedi Vilumaa), saarte ja Lääne-Eesti gruppi Veiko Vihuri (Allan Kährik, Urmas Nagel, Ove Sander, Marko Tiitus ja Urmas Viilma) ning Põhja- ja Ida-Eestis Peeter Kaldur (Patrik Göransson, Mihkel Kukk, Marje Põder ja Tauno Teder).

Saamaks võimalikult objektiivset vastust, oli kõigile komisjoni juhtidele antud vabad käed komplekteerida oma töögrupp, et oleks esindatud erinevad vaatenurgad. Komisjonid pidid oma seisukoha kujundamisel lähtuma eklesioloogilisest, kirikuõiguslikust, oikumeenilisest ning halduslikust aspektist. Tänaseks on lõpprapordid, mis sisaldavad nii komisjonide töö käiku kui vastust lähteküsimusele, kirikuvalitsusse lähetatud.

EELK muutunud oludes

Petti juhitav töörühm kirjutas oma aruandes: «Lähtusime pühakirjale toetuva luterliku teoloogia arusaamast, et ordinatsiooniastmete erinevused on funktsionaalsed, mitte olemuslikud, et kirikukord ja -õigus on inimlikku, mitte jumalikku päritolu.»

Komisjon vaagis kolme võimalikku argumenti, mis kõneleks uue piiskopi (piiskoppide) kasuks: ajalooline – taastada keskaegsele eeskujule toetudes piiskopkonnad kohapeal resideerivate piiskoppidega; administratiivne – vähendada peapiiskopi koormust tema ülesandeid mitme piiskopi vahel jagades; pastoraalne – suurema hulga ülemkarjaste olemasolu aitaks paremini korraldada vaimulike hingehoidu.

Komisjon leidis, et püstitatud argumendid ei ole siiski pädevad. Mis kunagi oli otstarbekas, ei tarvitse seda enam olla praegu. Olud meie ümber on keskajast saadik muutunud.

Komisjon prognoosis, et uute piiskoppide ametissepühitsemine muudaks kiriku struktuuri tsentraliseerimise suunas, toodaks juurde bürokraatiat ning ei välistaks võimu kuritarvitamist. Vaimulike pastoraalse teenimise juures ei saa lähtuda hierarhilisest mudelist, arvab komisjon, nagu ei kõlbaks preestri hingehoidjaks keegi peale piiskopi.

Petti leiab, et nn piiskopkondade küsimusega tegelemiseks puudusid komisjonil volitused: «Kas oleks mõttekas ühe asemel mitu piiskopkonda? Minu meelest on see vastamine küsimusele, mida meile ei ole esitatud.»

Ühe piiskopkonna asemel mitu

Kui Urmas Petti töörühm käsitles kirikuvalitsuselt saadud ülesannet kitsalt piiskopi (piiskoppide) vajaduse küsimusena, siis Peeter Kalduri ning Veiko Vihuri rühmad laiendasid seda ning vaagisid mitme piiskopkonna loomise vajadust ning võimalust.

«Mitte abipiiskoppe, vaid piiskopkondade piiskoppe on vaja,» võttis Kaldur kokku oma rühma seisukoha. Kirik on üks ja seda ei soovi keegi lõhkuda, kinnitas ta, ent koguduste tulemuslikumaks teenimiseks on vajalik piiskoppide institutsiooni loomine. Kalduri sõnul on Eesti ja Eesti luteri kirik liiga suur, peapiiskop üksi ei jõua piisavat tähelepanu pöörata kõigile kogudustele, ent ometi ihkab iga kirikuinimene piiskoplikku tähelepanu.

«Mõnes mõttes saame rääkida küll 12 «piiskopkonnast», aga praost on siiski ainult ülemõpetaja, tal on ainult administratiivse ülevaataja roll,» selgitas Kaldur. Tema meelest oleks optimaalseks piiskopkondade arvuks kolm, lisaks Välis-Eesti E.E.L.K., millest võiks omaette piiskopkond tulla.

Vaimulik – pigem koguduse kui kiriku teenistuses

Veiko Vihuri komisjon nentis, et EELK episkopaalne juhtimine vajab tõhustamist ning lähendamist kogudustele ja vaimulikele, kuna see tugevdaks kirikut. Ebarahuldavaks peetakse praegust olu, kus praostid on sisuliselt piiskopi ülesannetes ning tegelevad oma praostkonnas/piiskopkonnas kaadriküsimustega. Komisjon rõhutas ka vaimulike palgakorralduse ümbervaatamise vajadust. Olukorras, kus vaimuliku tööandja ja palga maksja on kogudus, on vaimulik pigem koguduse kui kiriku teenistuses, leiab komisjon.

Nii Vihuri kui Kalduri juhitavad komisjonid arvasid praeguse olukorra, kus EELK on üks (pea)piiskopkond, mida juhib peapiiskop ja tema alalise asetäitja ja abilisena piiskop, ebarahuldavaks. Parima lahendusena pakuti välja piiskopkondade loomist. Ideed põhjendati mitme argumendiga. Näiteks leiti, et EELK muutub ühtsemaks ning tugevamaks, kui 12 piiskopkonna sarnase praostkonna asemel tekib kolm päris piiskopkonda.

Peapiiskopile ja kirikuvalitsusele tehakse ettepanek võtta põhimõtteline suund piiskopkondade loomisele, kusjuures mitte lükata seda ebamäärasesse tulevikku. Vihuri komisjon nendib, et «kuivõrd piiskopkondade rajamine eeldab üldkiriklikku arutelu, seadusandlikke muudatusi ja halduskorralduse muutmist, siis ei tuleks hetkel muuta senist episkopaalset juhtimiskorraldust ega pühitseda uusi piiskoppe».

Haldusreformini jõudmiseks vaja uut komisjoni

Algküsimusele, kas EELKs on vajadust ning võimalusi uue piiskopi (piiskoppide) järele, andsid kõik kolm komisjoni eitava vastuse. Ent kaks komisjoni laiendasid lähteküsimust, kirjutades oma vastusesse sisse soovituse piiskopkondade loomiseks ning panid ette moodustada uus komisjon, kes töötaks välja piiskopkondade asutamiseks vajalikud ettepanekud põhikirja ja kirikuseadustiku muutmiseks.

Vastuse küsimusele, kas EELK seisab haldusreformi künnisel, annab lähitulevik.

Liina Raudvassar