Kardetakse seda, mida ei teata

Ma ei näe usuõpetusega seonduvalt mingit probleemi õppija tasandil. Tegemist on eelarvamuste, teadmatuse või teadliku manipuleerimisega.

Riigis tegeletakse üsna palju pseudoprobleemidega (põhjuseid avamata või on põhjus kuhugi poole kallutatud), näiteks usuõpetusega koolides. Samas on vähe vaeva nähtud, et fikseerida ühiskonna jaoks teravate probleemide põhjuste tekkimine ja laienemine sotsiaalse regulatsiooni erinevatel tasanditel riigist üksikisikuni.

Ma ei näe ei teoreetiliselt, metodoloogiliselt ega metoodiliselt usuõpetusega seonduvalt mingit probleemi õppija tasandil – tegemist on eelarvamuste, teadmatuse, teadliku manipuleerimise või lausa kontekstivälise vassimisega.

Rebekka Lotman (PM, 18.11.06) märgib: üks tont käib mööda Euroopat ringi – see on «usuõpetuse» (nn oopium rahvale) tont, millega hirmutada, eelarvamusi ning relativismi külvata. Nii juhitakse ühiskonnaliikmete tähelepanu tegelike probleemide põhjustest eemale.

Mina pean tegelikeks probleemideks HIVi nakatanute suurt arvu, kuritegevust, puudulikku sisejulgeolekut, kehva tööturu- ja sotsiaalpoliitikat, alkoholismi, purunenud perekondi, põhikoolist väljalangemist. On vaja süüvida nimetatud probleemide tekke-, laienemise ja süvenemise põhjustesse ning seejärel kalkuleerida vastavate tingimuste ja ressursside olemasolul, milliseid põhjusi ja millisel tasandil oleks võimalik vähendada, ka kõrvaldada.

Usuõpetuse ehk Jeesuse eeskuju ja õpetuse osas on sisendatud hirmul põhjendamatult suured silmad. Propageerimist vajavad ideoloogiad, filosoofiad, isegi võib-olla mõningad teoloogiad, aga mitte ealeski Kristuse elu ega Tema altruistlik ning ennastohverdav loomus, motiivid ning meelsus. Seda võib vaid tutvustada, valikuvabadus jääb alati inimesele endale. Pealesurumine ja pähemäärimine on juba printsiibis Jeesuse elu ja õpetusega vastuolus. On ennegi ette tulnud, et inimene hakkab puht uudishimust Piiblit lugema ning hiljem hakkab Piibel inimest lugema.

Kardetakse üldjuhul seda, mida ei teata või mille kohta on fragmentaarsed teadmised. Tuleks siiski hoolikalt läbi lugeda hea sõnum ehk evangeeliumid, et saada ülevaade Jeesuse õpetusest. Jeesuse isik ja sõnum olid omavahel kattuvad. Jeesuse elu ja õpetus on 100% hea sõnum ehk lootuse sõnum, mille aluseks on tingimusteta agape-armastus.

Enne II maailmasõda oli Eestis usuõpetus suures osas enesestmõistetav õppeaine, mille raames haridusministeerium kinnitas õpikuna raamatu «Jumala imelised teed». Nii head raamatut annab tänapäeval isegi eestikeelses vaimulikus kirjavaras leida!

Õpilastele tuleb usuõpetuse tunnis anda teadmised budismist, hinduismist, taoismist, konfutsianismist, ateismist, kristlusest ja õpilane teeb kõneldust omapoolsed otsustused. Usuõpetus haakub loodusõpetuse, geograafia, ühiskonnaõpetuse, bioloogia, füüsika, keemia, filosoofia, eetika, perekonnaõpetuse ja nii pea kõigi ainetega (Newton, Faraday, Pascal, Dostojevski, Tolstoi, Comenius olid tõsikristlased). Kui tunnis käsitletakse darwinismi, siis peaks käsitatama ka kreatsionismi.

Saar Polli küsitluse tulemustest nähtub, et 83% religiooniõpetuse õppijaist arvas, et õpetaja räägib religioonidest erapooletult – ja see on ka ainuõige lähenemisviis.

Jeesuse õpetus ei olnud «konfessionaalne», samuti ei tohiks seda olla ka usuõpetus – tutvustada tuleb teiste religioonide kõrval eelkõige Kristust ennast, nii nagu Piiblis Temast räägitakse.

Tegevõpetajana, õppealajuhatajana, koolijuhina, ministeeriumiametnikuna, haridusnõunikuna ning pastorina töötades olen veendunud, et usk monoteistlikku Jumalasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse on suur päästerõngas nii lastele kui ka täiskasvanutele. Jeesuse jaoks olid kõik inimesed võrdsed – seetõttu peavad ka kristlased teiste religioonide esindajate vastu üles näitama tingimusteta agape-armastust. Kui marksistlikud filosoofid väitsid, et usk on oopium rahvale, siis mina väidan, et usk on balsam muserdunud ning depressiivsele hingele.

Apostel Paulus ütleb esimeses kirjas korintlastele: «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi» (1:18).

Kristlus tundub liiga lihtlabasena, kus postmodernistlik mõistus tõrgub ja süda jätab ebamugavustundest paar takti vahele – ja ometi on Piibel maailma loetavaim raamat ning kristlus kõige suurem religioon, kuigi kristlust on väga raske religiooni alla lahterdada, sest tegu pole printsiipide ja filosoofiaga, vaid isikuga, kelleks on Jeesus Kristus.

, pedagoogikamagister, metodisti kiriku pastor