Kaplanid harjutasid ametialast võimekust

Mida teeb kaplan sõjalise operatsiooni käigus laekunud surmateatega, seda arutati ja mängiti teoreetiliselt läbi erinevad võimalikud tegevuskäigud 10. juunil Tartus kaitseväe akadeemias toimunud õppepäeval.

Nii nagu laps õpib mängides eluks, nõnda kasvatab kaitsevägi oma võimekust erinevaid reaalses elus ette tulevaid situatsioone teoreetiliselt läbi mängides. Lööklause – õppustel raske, lahingus kerge – ei ole võõras ka kaitseväe ja Kaitseliidu vaimulikkonnale, kes keskendusid ühisharjutusel olukorrale, kus saabub teade, et keegi on langenud. 

Kaplaniteenistuse temaatiline koostöö harjutus toimus peakaplan kolonelleitnant Gustav Kutsari käsul, õppepäeva peakorraldaja oli vanemkaplan kapten Ago Lilleorg. Harjutuspäevast võtsid füüsiliselt osa kümmekond kaplanit, teist sama palju vaimulikke osales kaugtöö korras.

Prioriteedid paika

„Keegi langeb. Sõjaolukord. Kaplan saab teate. Mida edasi teha? Prioriteet on lahingut jätkata. Langenut ei tohi aga maha jätta. Lahkunut püütakse lükata tagalasse. Küsimus, millist moodust selleks kasutada. Võitlev üksus tahab nii vähe kui võimalik tegeleda lahkunuga. Sekkumine tuleb kõneks vaid muu võimaluse puudumisel. Küsimus, kas oleks võimalik laip anda üle tsiviilsektorile. Muidugi on kaplanil moraalne kohus seista hea, et surnut koheldaks väärikalt,“ jõuab kaplan kapten Tõnis Kark, kes on määratud ajakirjanikku sõjakooli välisukselt auditooriumi juhatama, sissejuhatuseks rääkida. 

See on stsenaarium, mida on õppepäeva juht just tutvustada jõudnud ja mille üle töö sektsioonides staabiks kohendatud auditooriumis on hoogsalt tuure kogumas. Elav keskustelu annab ka võhikust vaatlejale selge pildi – võimalusi olukorra lahendamiseks on rohkem kui üks. Avatud diskussioon, kus elukogenud kaplanid tõstatavad küsimusi ning vastavad argumentidega, süvendab tekkinud ettekujutust, et harjutuspäevaks valitud teema on oma olemuselt kõike muud kui hõlpsate killast, iga minutiga. 

Kes otsustab?

Kus saada transport? Kes toimetab laiba valvet? Kas piirkond on turvatud? Kui kaugel on vaenlane? Kus asub lähim keskus? Kas lahkunu on identifitseeritud? Kas tegemist on tsivilisti või kaitseväelasega? Kuivõrd oleks mõeldav surnukeha hoida transpordi saabumiseni näiteks lähima talu keldris? Kas surm on ikka faktiliselt kinnitatud? Kes annab surmatunnistuse? Kas kohalik omavalitsus võtab vastutuse üle? Küsimusi tuleb kui küllusesarvest.

Arutajate vahel liikuv peakaplan muheleb rahulolevalt: „Kaplani professionaalsuse juurde kuulub õige valiku tegemine. Ta peab kooskõlastuses seadusandluse ja oma südametunnistusega leidma parima lahenduse. See ei ole alati kerge. Tuleb olla realist, samas järgides ameti moraali.“ Kaplani rolli juurde kuulub langenu väärikas kohtlemine. 

Kapten Kutsar selgitab, et tavaline tegevuskäik oleks järgmine: kui brigaadi arst või õde on langenu ametlikult surnuks tunnistanud ning selle kohta tunnistuse väljastanud, püütakse laip üle anda võimalikult kohe tsiviilsektorile. Teine võimalus, kui eelmine variant puudub, näeb ette toimetada lahkunu tagalapataljoni määratud langenute kogumiskohta, näiteks mõnda sobivas asukohas kalmistukabelisse. Äärmuslik võimalus on korraldada ka nn hädamatus sündmuse toimumise paigas. Ilma surmatunnistuseta sellist matust teha ei tohi. 

Otsus toetub seadustele

Kalmistuseadus lubab matta vaid surnuaiale. Seega peab hädamatuse koha teoreetiliselt vormistama surnuaiaks. „Nn õpikuskeemid ei tööta alati päris elus, mistõttu ongi vaja võimalikke tegevuskäike läbi mängida,“ rõhutab peakaplan Eesti Kirikule selgitusi jagades. Otsuse tegemisel lähtutakse tema sõnul kindlast eeldusest, et seadused kehtivad. Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu kaplan lähtub langenu kohtlemisel Euroopa kultuuritavadest, Eesti Vabariigi seadustest ning rahvusvahelistest lepingutest.  

Kui eemalt vaadates võibki hierarhia kaitseväes mõttetu rangus tunduda, siis tegelikult aitab kindel käsuliin kaoses korda luua. „Kaplani esmane ülesanne on selgeks teha, kes on tema ülemus. Kellele saab ta nõu anda, aga kelle sõna jääb peale. Ülemus võtab vastu otsuse ning sellega koos ka vastutuse,“ selgitab peakaplan Kutsar. 

Liina Raudvassar