Kannatuse pühapäev

Paastuaja viies pühapäev Judica (ld ’mõista mulle õigust’) tähistab kannatusaja algust, mis kestab suure nädala lõpuni. Aeg, mil kogu kristlaskond on süvenenud Kristuse kannatusloosse, on aasta-aastalt olnud süvenevas kontrastis ümbritseva maailmaga, mis samal ajal kevadisi pidutsemis­tuure kogub. Sel aastal on teistmoodi, inimesed püsivad eriolukorra tõttu kodudes, kultuuri- ja lõbustusasutused on suletud, tänaval või poes liikudes kohtab kõige enam langetatud või eemalviibivat pilku – küllap on hirmul ka sellised silmad.  Üks väike nähtamatu viirus on kogu maailmas korraldanud olukorra, mille kohta on tabavalt öeldud: „Jumal on kehtestanud üleilmse paastuaja.“ 

Olukorras, kus ka koguduste avalikud kokkusaamised on peatatud, tunneme end kristlaste ja kiriku kaastöölistena nagu „rajalt mahavõetud“. Soovides teenida Jumalat ja kaasinimesi tuleb nüüd leida teisi teid, olukord on keeruline, aga samas on selles kindlasti peidus ka uued võimalused ja lahendused. Argielu oravaratta äkkpidurdusel on meile ehk midagi olulist öelda – Jumala, maailma ja meie eneste kohta. Kui meie töid, tegemisi, vajadusi ja teeneid jääb vähemaks, on ehk Jumalale meie hinges ja elus rohkem ruumi. 

Nädala juhtsalmis ütleb Jeesus: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:28) Jeesus, Jumala Poeg, on andnud oma elu ja ohvrisurma inimkonnale, ta tahab meid koguda nagu lapsi oma kaitsvate tiibade alla. Laskem siis temal end teenida, kasvatada meis kristlikku sisu: usku, lootust ja armastust, kõike seda, mis aitab meil vastu pidada eluraskustes ja kannab igavesse ellu. Lähinädalate jooksul on meil tavapärasest rohkem aega kodus olla, kasutagem siis seda võimalust Jumala sõna süvendatud lugemisele ja palvele.      

Tiina Janno