Kannatuse pühapäev

Eesti keeles on kaunis sõna – jumalateenistus. Alguses mõistsin seda peamiselt nii, et inimesed kogunevad pühapäeviti Jumalat teenima. Alles hiljem tekkis arusaam: kogudus tuleb kokku sellekski, et Jumal saaks teenida meid.
See on õigupoolest jumalateenistuse esmane eesmärk, mida kinnitab ka Jee­sus, öeldes: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:28).
Suure reede eelõhtul pesi Jeesus sulasena oma jüngrite jalgu. Jõudnud järjega Peetruse juurde, keelas too Jeesust: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!“ Jeesus aga vastas: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.“ (Jh 13:8)
Jumal ei rõõmusta sellest, kui me enda patusust märgates ja Jumala pühadust kartes temast eemale hoiame. Ta oli valmis kannatama, et rajada tee langenud inimese juurde.
Just Kristuse kannatused ja ohvrisurm näitavad, millise igatsuse ja armastusega sirutub Kõigeväeline meie poole. Lastes end Jumalal teenida, paneme kõrvale oma iseka mina ning anname Jumalale au.
Ent Jeesus tahab, et tema jüngrites elaks samuti teeniv vaim. „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mt 20:26). Palugem, et Kristuse elu meis oleks nii valdav, et valmisolekust teisi teenida saaks meie olemise loomulik osa.
Marek Roots